Proosa muuda

  • Kivid leidsime Reykjaviki mererandadest ja kaldaveest. Midagi muud me sealt kaasa ei toonudki. Või siiski tõime: Gideon-Felagari piibli "Loftleidiri" hotellist.
"See, kes ärimehelt varastab, laenab Issandalt," kirjutas Pentti. Hotellipiiblid vehkis ta alati sisse.
Tõime kaasa ka kõige tähtsama: Pentti märkmevihikud täis luuletusi, millest sai ligi pool luulekogust "Ma vaatan üle Stalini pea välja". (lk 113)
  • Me hulgume laiadel tühjadel tänavatel, joome kohvikus kohvi ja äratame viie ülejäänud kliendi tähelepanu. Ma küsin kohviku tüdrukult inglise keeles, kus on tualett, tüdruk tormab kabuhirmus kööki ja ei tule välja seni, kuni lahkume. Külas ei kasva ühtegi puud, maju on hõredalt, pilk ulatub silmapiirini. Aga mu mure peab kuidagi murtud saama. Pentti peab tänaval vahti, kuni ma aasanurgal kükitan. Tema meelest on olukord nõme, aga mis mees sellest teab. (lk 123)