Salakavalus

Proosa

• Aubrey oli üllatunud, millise innuga otsis tema kaaslane Brüsselis ja teistes teele jäävates linnades kõikmõeldavaid patu-urkaid. Seal istus ta naudinguga kaardilaua taha, tegi panuseid ja teda saatis alati edu, välja arvatud juhtudel, kui tema vastas istus mõni tuntud valemängija - siis kaotas ta isegi rohkem, kui enne oli võitnud. Kuid tema näoilme jäi alati muutumatuks, samasuguseks, kui siis, kui ta silmitses äraolevalt ümbritsevat maailma. Siiski polnud see nii neil kordadel, kui ta juhtus kokku läbematu nooruki või paljusid lapsi toitva õnnetu pereisaga. Siis näis õnnemäng teda täielikult endasse haaravat - ükskõiksus kadus näolt kui peoga pühitult ja tema silmad põlesid kirglikumalt kui kassil, kes mängib poolsurnud hiirega. Igal pool jättis ta tuttavast keskkonnast välja rebitud varem nii rõõmsameelse nooruki omaette ja see needis võõrastemaja üksinduses saatust, mis oli teda selle põrgulise lähikondlaseks teinud. Samas kui nii mõnigi pereisa istus ängistunult oma näljase pilguga laste ees ega olnud tal taskus ainsatki fartingit selle olevuse mõõtmatust rikkusest, et vaestele väikestele leivakannikatki ette anda. Siiski ei lahkunud lord Ruthven kaardilauast suurte rahadega, vaid kaotas mõnele petisele otsekohe viimase kui kuldna, mille oli äsja õnnetu ohvri higisest pihust lauale meelitanud. See võis tähendada, et ta valdab küll teataval tasemel mänguoskust, mis ometigi ei küündi veel kogenumate ja kavalamate võimeteni.
• Lord Ruthven oli astunud peale salongiõhtut nende poolt läbi, kuid teda polnud vastu võetud. Kui ta kuulis Aubrey halvast tervisest, taipas ta kohe, et selle põhjuseks oli tema, ent kui ta sai teada, et noormeest peetakse hullumeelseks, suutis ta vaevu varjata heameelt ja rõõmujoovastust nende eest, kes talle juhtunust teatasid. Ta kiirustas oma endise kaaslase mõisamajja ja saavutas püsivate tähelepanuavalduste ja teeseldud huviga venna tervise vastu preili Aubrey sümpaatia. Kes suutnuks tema võrgutuste vastu ükskõikseks jääda? Tema jutt oli mesine ja libekeelne. Ta võis näidata end inimesena, kes ei tunne huvi ega kiindumust ühegi teise inimese vastu sellel planeedil, peale temakese. Ta võis rääkida, kuidas tema eksistentsile on tekkinud mõte - nüüd, kus ta on preilit tundma õppinud - isegi kui see seisneks ainult selles, et ta võib kuulata tolle mahedat häält. Lühidalt, ta oskas nii vilunult kasutada oma kaheharulist maokeelt, või oli see siis saatuse tahtmine, et tüdruk armus temasse. Lõpuks sai ta enda valdusesse ühe oma suguvõsa tiitli ja maad, mis võimaldasid tal leida hea ettekäände abielu kiireks sõlmimiseks (hoolimata tüdruku venna viletsast olukorrast) ja pulmad pidid toimuma vahetult enne seda, kui mees kontinendile pärandusasju ajama sõitis.
  • John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006

• Tsirkus ei meeldi Margareetele. Tsirkuseartistid kasutavad küll kõikvõimalikku tehnikat, aga nad ei tee seda avalikult, vaid püüavad näidata, nagu oleks kõik ainult lihaste jõud ja käte osavus või siis jälle must maagia. Tegelikult on neil igasugu mehhanismid ja puha, nagu onupoeg Margareetele seletas. Näiteks mustkunstnikel. Need lasevad mängukaardil varrukasse ronida, aga ise sikutavad kummipaelast, nii et vaataja ei näeks. Inimesed olid üldse salakavalad, masinad aga mitte. Pealtnäha oli mõni masin ka salakaval, kas või kohviveski, mis jahvatas, kui Margareete seda käes hoidis, aga köögilaual jäi silmapilk seisma. Äga Margareete viis kohviveski töökotta ja seal parandati see ilusti ära Ja seletati veel pealegi, milles viga oli olnud. Margareetele ei jäänud see hästi meelde, seletus oli liiga keeruline, aga see oli olemas; masinat oli võimalik parandada ja korrale kutsuda, inimest aga mitte. Või vähemasti ei teinud seda ükski töökoda, kui psühhoneuroloogiahaigla välja arvata. (lk 14–15)
  • Astrid Reinla, "Lühilaineahi", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987