Samblikud on sümbiootilised organismid, mis koosnevad seentest ja vetikatest ja/või tsüanobakteritest. Samblikke peetakse üheks vanemaks maismaaorganismide tüübiks, nende esinemust või puudumist heaks keskkonna puhtuse indikaatoriks.

Carl Frederik Aagaard (1833-1895), "Metsalilled põllu ääres", s.d.

Proosa muuda

  • Seitsmekümnendal leheküljel hakkas Lal oletusi tegema, missugused organismid suudaksid Kuu tingimustes kohaneda. Kas leiduks taimi, mis võiksid Kuu pinna katta? Vesi ja süsihappegaas peaksid käepärast olema, temperatuuri äärmuslikku kõikumist tuleks taluda. Samblikud, arvas Govinda, võiksid kõne alla tulla. Ka mõned kaktuste perekonna liikmed. Sobilik taim, sambliku ja kaktuse ristsugutis, oleks inimese silmale kindlasti veider vaadata. Aga eks eluvormide hulk ole juba praegugi kujuteldamatult kirev.
    • Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 89


  • Seisan lagedal mäel jalgade all valge kalju, sambliku kollased, mustad ja pruunid laigud, laigud maalist, mis saab võibolla valmis enne järgmist jääaega. Maalijal pole kiiret: loomad, inimesed, pilved, suved ja tähed libisevad tema ja kalju vahelt läbi nagu hommikune udu. See maastik jätab mu sõnatuks, nimetuks ja soovidetuks. Olen omadusteta inimene, peaaegu eimiski, paar silmi ja igatsus jääda siia, kahaneda, tõmbuda kiviligi ja maadligi, muutuda madalaks taimekeseks, kukemarjaks, leesikaks, samblikuks, kirjaks kaljupinnal, kirjaks, mida ma ei oska veel lugeda, mis on ühtaegu tervitus ja hüvastijätt. Nii nagu lapi joig, lagedatel mägedel lageda taeva all sündinud sõnadeta, alguseta ja lõputa laul.
    • Jaan Kaplinski, "Jää ja kanarbik" [1989], cit. via "Piirpääsukese Euroopa", 2020, lk 103-104



Luule muuda

Kui tõe lill lokkab lopsakaimalt, pole teda kellelegi tarvis.
Ta viljad on vihad ja ta okkad on valusad.
Unelmate kivised puuslikupalged kattuvad samblikkudest.
Kui puhastad, lähevad puruks.

  • Artur Alliksaar, "Nokturn, veidi ärev ja veidi kurb", rmt: "Päikesepillaja" (3. trükk 1997), lk 123


kui vajalik hetk
kui isegi linnud mind unustavad

kui jääb vaid taeva hõljuv põld
ja pesulõksud kõikumas tuules

ja samblik mis kasvab mu südamekivil

  • Triin Paja, "Päike nagu puu" kogus "Nõges" (2018), lk 42


Tuled soojast, astud jahedusse.
Keerad vaistlikult selle külje ette,
kuhu oled külmade tuulte trotsimiseks kasvatanud
kareda sambliku.
Tubane ilm jääb kaugele selja taha maha,
õues sulguvad inimmeeled
ja ärkavad ellu käokõrvad.
Kuulatad.

  • Berit Petolai, "Muutumised" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 68