Sandra Steingraber

Sandra Steingraber (sündinud 27. augustil 1959) on Ameerika bioloog ja ökoloog, kes on avaldanud mitmeid raamatuid reproduktiivtervise ja vähktõve ning keskkonna seisundi seoste kohta.

Eesti keelde on tõlgitud tema raamat "Mina olen ookean: lapseootel keskkonnateadlase päevik" (Having Faith: An Ecologist's Journey to Motherhood, 2001).

"Mina olen ookean" muuda

Tsitaadid väljaandest: Sandra Steingraber, "Mina olen ookean". Tõlkinud Ursula Erik. Petrone Print, 2009.

  • Iga naine, kes rasedaks jääb, toob uude kogemusse oma isiksuse eri tahud. Mina olen ökoloog, mis tähendab, et ma mõtlen tihti elusolendite ja neid ümbritseva keskkonna suhete üle. Kui ma kolmekümne kaheksa aastaselt rasedaks jäin, mõistsin hämmeldunult, et mina ise olin elupaigaks muutunud. Minu üsas oli ühe elanikuga ookean. (lk 17)
  • Kuna harvad ja haruldased probleemid annavad nii olulisi võtmeid normaalse arengu mõistmiseks, on embrüoloogia õpikud täis fotosid, mida rasedad nägema ei peaks. Mina vaatan, sest mina otsin kujundeid, mis muudaksid raseduse esimesed nädalad tõelisemaks, ja kuna embrüoloogia keelel on heroiline, eepiline kõla. Tunnen ennastki pisut nagu rändava embrüonaalse rakuna – saadetud reisile, mis tundub ette võetud mitte päris omal valikul või minu soovitud suunas, olgugi tegu mu kauaoodatud rasedusega. (lk 31)
  • Fakt, et hommikusele iiveldusele polnud adekvaatset meditsiinilist selgitust leitud – ja et mõned naised sellest täiesti pääsevad –, võimaldas õitsele puhkeda psühholoogilistel teooriatel ja häda neile, kes kannatajad olid.
1930. aastatel pandi ühes haiglas hommikuse iivelduse all kannatajad voodirežiimile ning külastajad ja oksekausid keelati kuni paranemismärkide ilmnemiseni. Veel ühe paranemist edendava abinõuna anti nende põetajatele ranged juhtnöörid hoiduda naiste linade kiirest vahetamisest. Terve sajandi jooksul süüdistati hommikuses iivelduses vaheldumisi neuroosi, alateadlikku abordisoovi,emaduse eemaletõukamist, plaani majapidamistöödest kõrvale hiilida ja seksuaalset väärtalitlust. (lk 33)
  • Kolledži viimasel kursusel meelitas uus entusiastlik ökoloogiaõppejõud mu laborist minema, välitöödele, kus eksperimendi tegemise võimalikkus sõltub õhuvooludest ja ilmast, päeva- ja aastaajast. Ühe esimestest uurimistöödest katkestas fakt, et lumetormis külmusid mu ripsmed kokku. Teine lõppes, kui märkmik hundinuiapuhmasse kadus. Välitöödesse armusin otsekohe – nii ohtude pärast kui ka ohtudest hoolimata. Mulle meeldis, et andmete kogumine sõltus iidsetest oskustest: kuidas pimedas lõksud üles panna, vihmas sõlmi siduda, määrata puid koore, imetajaid jälgede ja linde laulu järgi. (lk 41)
  • Platsenta koosneb kahe indiviidi rakkudest – õigupoolest on see imetajatel ainuke niisuguste omadustega organ. Selles mõttes nagu samblik, mis siin vahtra koorepragudes kasvab. Osalt seene, osalt vetika moodi samblik esindab sedavõrd täielikku sümbioosi, et kaks organismi on nii kavatsuste kui ka eesmärgi mõttes üks. Samamoodi on platsentas ema ja lapse põimumine bioloogiliselt tihedaimas võimalikus embuses. (lk 43-44)
  • Platsenta on bioloogiline müsteerium. Ta on evolutsiooniline kujumuutja. Põikab kõrvale ema immuunsüsteemist ja samal ajal kaitseb loodet immunoloogiliselt. Just see lapik kook toidab meid kõiki. Ta on teine aju, mis aeglaselt minu oma üle võtab. Veremärg mets. Raseduse mahlamets. (lk 44)
  • Kui eesmärgiks on inimembrüo kaitsmine, ei saa me nii kaua oodata, kuni kemikaali kahjuliku toime mehhanismi kohta kõike mõistame. (lk 51)
  • Kesksel kohal on bioakumulatsiooni printsiip, mis viitab faktile, et püsiv mürk toiduahelas ülespoole liikudes kontsentreerub. Tipus olevad organismid saavad igal juhul kõige suurema koguse. Vees võivad toksilised ained kontsentreeruda ebatavalisele tasemele, sest toiduahel on vees pikem kui maismaal. (lk 57)
  • Püsivate reostusainete suures koguses loodusesse sattumise korral saavad kõige suuremaid koguseid mürki inimesed, kes söövad palju kala või muid mereande. Kõigist inimkonna liikmetest on loode toksiliste ainete suhtes kõige kaitsetum. (lk 57)
  • Mürgiste ainete lubatud piirnormi mõiste on kollektiivsesse teadvusesse sööbinud sama sügavalt kui usk platsentabarjääri. Ja seda on sama raske murda. Just nagu usk platsenta läbimatusse, tõotab ka usk piirnormidesse otsekui kaitset kahjustuste eest. Tavamõtlemise kohaselt on risk väike niikaua, kui teatud mürgi kogus jääb allapoole arvestatud piiri. See on peibutav eeldus, ja nagu arusaamad ikka, aukartustäratavalt pikaealine. Piirnormide kontseptsioon on otseselt välja kasvanud keskaegsest postulaadist, et mürgi mõju sõltub kogusest. (lk 57-58)
  • Enne joogiveeks saamist on lootevesi ojad ja jõed, mis veehoidlaid täidavad. Põhjavesi kaevudes. Enne ojadeks ja jõgedeks ja põhjaveeks saamist on lootevesi vihm. Kui hoian käes katsutit omaenda looteveega, hoian katsutit vihmapiiskadega. Lootevesi on ka apelsinide mahl, mida hommikul jõin, ning helveste peale valatud piim ja tee sisse segatud mesi. Ta on spinatilehtede rohelistes rakkudes ja õunte mahlases viljalihas. Ja munarebus. Kui vaatan lootevett, vaatan vihma, mis sajab apelsinisaludele. Vaatan melonipõlde, kartuleid niiskes mullas, härmatist karjamaade rohul. Katsutis on lehmade ja kanade veri. Mesilaste ja koolibrite kogutud neste. Mis on koolibri munas, on ka minu üsas. Mis on maailma vees, on ka siin minu käes. (lk 73)
  • Sonogramm on kajadest tehtud pilt. Täpsemalt, rasedusultraheli põrgatab kõrgsagedusega helilaineid vastu elavat loodet ja siis muudab tagasi tulnud energia elektrilisteks signaalideks, mida saab arvuti ekraanil näha. (lk 73)
  • Günekoloogiline ultraheli on modifikatsioon algselt vaenlase allveelaevade otsimiseks mõeldud sõjatehnikast. Samamoodi nagu radar pandi lennukite leidmise asemel rändlinde jälgima, on sonar kohandatud nägema ja diagnoosima veealust loodet. (lk 73)
  • Kannan meesteriideid sellest ajast saati, kui avastasin, et miski ei varja ümarat kõhukest paremini kui villane pintsak. Asi toimib nii hästi, et hakkan kahtlustama, kas neid algselt mitte just sellepärast välja ei mõeldudki. (lk 76)
  • Tõepoolest, enamik kaasasündinud defekte või väärarendeid ei ole sünnipäraste geneetiliste vigade tagajärg. Ja ikkagi paneme terved leegionid geneetikuid neid vigu otsima ning muudame lootevee uuringu nagu mingiks rituaaliks, mida rasedad peavad läbima, nagu oleksidki DNA kogumid elu enda peamised liikumapanevad jõud. Nagu areneks rasedus kinnipitseeritud kambris, eemal veeringlusest ja toiduahelatest.
Aga kui lootevee uuring tegeleks peale geneetiliste ka keskkonnaprobleemidega? Seni on keskkonnasaaste kohta lootevees tehtud ainult üks uuring ning kloororgaanilisi pestitsiide leiti tuvastataval hulgal kolmandikus kolmekümnest lootevee proovist. (lk 79)
  • Kui möödunud kuul Bostonis käisin, varustas mind kotitäite rasedariietega kutseline sopran Karol Bennett, mu kõige julgem ja glamuursem sõbranna. Karol laulis oma esimese trimestri ajal kontsertidel Mongoolias, teisel esitas retsitaale Euroopas ja kolmandal tegi "Nahkhiires" peaosa. Loomulikult on tema rasedariided kaugel tagasihoidlikkusest ja voldilistest tunkedest. Kottides on purpurne siid ja must samet, kortsulisest gaasriidest kleidid, säravate teemantnööpidega sügav sinine pintsak ja lennukad kaftanid, mis riidepuudelt libisevad. Kõik rõhutavad kumerusi, selmet neid varjata. Rohkem liblikat, vähem röövikut. (lk 81)
  • Sünnieelsete uuringute kõige murettekitavam külg on mu meelest ikkagi pelgalt haruldaste geneetiliste defektide otsimisega piirdumine, samal ajal kui keskkonnast rasedusele lähtuvad ohud jäävad tähele panemata. (lk 82)
  • Geenid ja keskkond on loomise tantsu kaks partnerit. (lk 82)
  • Kõik lahustid on kerged ja ebapüsivad ning muutuvad kiiresti vedelikust gaasiks – mis ongi nende otstarve. Põhimõtteliselt on lahustid keemilised taksod muude ainete soovitud sihtkohta toimetamiseks – kuhu nood siis jäetaksegi, sest lahusti ise lendub. (lk 93)
  • Rasedus on nagu üle rippsilla kõndimine. Selja taga on ühel kaldal nende naiste hõim, kes ei ole emad. Nad joovad veini, on kaua üleval, jätavad toidukordi vahele, vahetavad kallimaid, õpivad sanskriti keelt ja kirjutavad hiiglaslikke projekte, et minna viieks aastaks uurima kõrgustike udupilvedes kümblevaid vihmametsi. Ees, teisel kaldal, on emade hõim. Nemad jäävad koosolekutele hiljaks, lähevad pidudelt vara ära, peaks hädasti juuksuris käima, teavad kaugelt liiga palju merisigade hoolduse ja toitmise kohta ja peavad nüüd kõne lõpetama. (lk 95)
  • Olen alati olnud kindel kraanivee pooldaja – mitte sellepärast, et ma arvaks, et kraanivesi on kahjutu, vaid sellepärast, et mõte mingis kauges hoidlas villitud ja üle poole maakera transporditud veest ei meeldi mulle. Pudelivee joomine võtab inimestelt mure oma lähima jõe või põhjaveevaru ökoloogiliste ohtude pärast. See on samasugune mõtlemine, mis mõnel puhul viib enesega rahuloleva järelduseni, et kui Maal asjad väga hulluks lähevad, eks siis tuleb kuskile mujale kosmosejaama kolida. (lk 100)
  • Selgub, et mitte joomise, vaid hoopis hingamisega saame suurema hulga kraaniveest lenduvaid saasteaineid, näiteks lahusteid, pestitsiide ja vee kloreerimise lisaaineid. Iga kord, kui tõmbame tualetis vett, keerame kraani lahti – või vannivee jooksma, või duši lahti, kasutame õhuniisutajat või pesumasinat – lenduvad need saasteained veest õhku. Ühe uurimuse kohaselt on kõige kindlam viis kraanivees leiduvate kemikaalidega kokku puutumiseks lülitada sisse nõudepesumasin. (Kas see üllatab teid?) Kui te joote pudeli Prantsusmaalt pärit vett ja lähete siis kümneks minutiks duši alla, olete saanud sama suure koguse vee võimalikke saasteaineid kui umbes kahe liitri kraanivee joomisega. Kraaniveega on meie suhted kõige intiimsemat laadi, tahame me seda või mitte. (lk 100)
  • Me eeldame ka, et on võimalik kehtestada ohutud piirnormid pestitsiidide jääkidele, lahustitele ja kloreerimise kõrvalsaadustele joogivees – ja ometi ei ole neist mitte ühegi piirnormi ohutust lootele üldse tõestatud. Tegelikult on hulk tõendusmaterjali lausa vastupidise kohta. Kui jõuame keskkonnaohtudeni, ei unune mitte ainult põhimõte "Kui ei tea, hoia eemale", vaid rasedad jäetakse ilma lausa informatsioonistki, et niisugused ohud üldse olemas on. (lk 105)
  • Ja tõepoolest, inimese aju arengu selgitamise tarbeks laenatakse sõnavara botaanikast, arhitektuurist ja geograafiast. On valendikud, saared, akveduktid ja kitsused. Vatsakesed, liited ja poolkerad. Sild ja põrandad, püramiidid ja paunad. Kurrud, mida kutsutakse vagudeks, ja kõrgendikud, mida kutsutakse käärudeks. Struktuurid paisuvad, lainetavad, tihenevad, sulanduvad ja laienevad. Nad lähevad mööda, lamenevad, kasvavad üle ja katavad üksteist. Pöörduvad, kasvavad allapoole, pöörduvad uuesti ja kasvavad ülespoole. (lk 108)
  • Rasedus on omaenda elu elama hakanud. Mulle meeldib oma last südame all kanda ja teda oma verega toita. Mu [[keha]}] on tihedalt tema ümber nagu austri karbipooled pärlitera varjuks. Me oleme üks ja meist saab pikkamisi kaks. Ma tunnen teda seal peidus – kuidas ta mõtleb, uneleb, kuulab, tantsib.(lk 111)
  • 1911. aastal leidsid pliivalge tehases töötavad naised, et rasedus ravib pliimürgitust. Neil oli õigus: plii kandus lootesse ja naise enda keha koormus langes, pliimürgituse sümptomid vähenesid. Loomulikult enamik lapsi suri. Nüüd me teame, et kui plii täiskasvanud naise organismi satub, ladestub see luustikku ja hammastesse. Kuuendal raseduskuul, kui loote luustik tugevamaks muutub, vabastavad platsenta hormoonid ema luudest kaltsiumi ning suunavad selle platsentast läbi. Kui luudes on pliid, läheb ka see liikvele ja koos kaltsiumiga loote kehasse. Niimoodi saab arenev laps endasse plii, millega ema oma elu jooksul on kokku puutunud. (lk 112)
  • Aga suurima panuse elavhõbeda üha kiirenevas tempos pinnasest õhku liikumisse annavad kivisöega töötavad elektrijaamad. Elavhõbe on kivisöe maa-alustes soontes kinni nagu džinn pudelis, elusorganismidest ohutus kauguses – kuni ta söe kaevandamise ja põletamisega vabadusse pääseb. Elavhõbedat satub USA elektrijaamadest keskkonda praegu igal aastal üle 45 tonni. (lk 118)
  • 2000. aasta juulis avaldas USA Riiklik Teaduste Akadeemia raporti, mille järelduste kohaselt sünnib USA-s igal aastal umbes 60 000 last neuroloogilise arengu häirete riskiga, kuna nad on looteeas elavhõbedaga kokku puutunud. Raseduse ajal suures koguses mereande söönud naised panustavad raporti sõnul "üha kasvavasse taoliste laste arvu, kes peavad koolis teistega sammu pidamiseks tõsiselt vaeva nägema või vajavad eriõpet." (lk 122)
  • Ja jõuamegi olukorra tõelise irooniani: kala lihas olevad ained soodustavad loote aju õiget arengut, aga me oleme maailma kalad närvimürkidega saastanud, nii et hõrgutav fileetükk kannab endas nii aju kasvule esmavajalikke rasvhappeid kui ka hävitavaid ajumürke. (lk 125)
  • Kui tütar küsib: "Mis on forellioja?", siis mida ma talle vastan? Kas selgitan, et mageveeforell on nüüdseks üks saastatumaid kalu Ameerikas, kaugelt liiga mürgine selleks, et lapsed seda süüa võiks? Kas räägin, et meie valitsus küll hoiatab teda, et forelle ei tohi süüa, aga ei ole nõus midagi tegema, et forellide mürgitamine üldse lõppeks? (lk 127)
  • Alaska on nagu meekärg – täis toksiliste ainete ladestamise paiku, kaasa arvatud üheksa keemiarelvade prügimäge, viisteist radioaktiivsete ainete ladestuskohta, kuus ohtlike jäätmete ladestusala, kus Superfund-programmi kohaselt loodust taastada püütakse, ja 1668 keemiliselt saastatud ala, nagu teatab Alaska Keskkonnahoiu amet (Department of Environmental Conservation). Eriti tihedalt on mürgiste jäätmete prügilaid Põhja-Ameerikat Aasiaga ühendavas graatsilises Aleuutide saarestikus. (lk 130)
  • Alati, kui aastane lumehulk ületab aastase sulamismäära, hakkab liustik kasvama. Kui lumi koguneb ja jääks muutub, hakkavad sisemised pinged seda liigutama sinnapoole, kuhu mäenõlv juhtumisi langeb. Olen alati kujutlenud, et liustik on nagu jääbuldooser, mis laskudes maad kraabib ja nügib. (lk 140)
  • Kuna arste on õpetatud ravima traumasid ja haigusi, kalduvad nad nägema valu kui probleemi, mis tuleb likvideerida, ja tuimastusest keeldumist kui masohhismi. Aga inimestel esineb ka muid valusid peale patoloogiliste. Tipule läheneva mägironija kõrvetus kopsudes. Äsja tour en l'airi sooritanud balletitantsija tulitavad nelipealihased. Isegi võidukas tuige kirjaniku turjal abaluude vahel, kui ta viimase lõigu lõpetab, tõusva päikese esimesed kiired aknalauda kuldamas. Rohkem kui üks loomuliku sünnituse pooldaja on tähelepanu juhtinud sellele, et kui tuhusid ja väljutust võetaks vähem kui meditsiinilist ja rohkem kui olümpiamängude mõõtu sündmust, oleks nimetatud erinevus ilmne. Lõppude lõpuks, kes siis hakkaks maratonijooksjat viimasel etapil süstlatäie tuimastiga kosutama? (lk 155)
  • 18. ja 19. sajandil hakati tärkavas sünnitusabi valdkonnas välja töötama ametlikke õppeprogramme kirurgidele ja sellest jäeti naised-ämmaemandad kõrvale. Ka sünnitusabi tange naistele-ämmaemandatele ei antud, nii et kui sünnitus osutuks raskemaks ja käte abist ei piisanud, oli ämmaemand sunnitud meesarsti poole pöörduma. Ämmaemandatele ei võimaldatud ka õpet anatoomias ega kirurgias, nii et mehed said neid oskuste puudumises süüdistada. Lõpuks haarasid arstid seadusega kontrolli ämmaemanda töö litsentseerimise nõuete üle ja nii see on praegugi). Ameerika Ühendriikides korraldasid arstid lausa kampaaniaid, et ämmaemandaid ametist välja tõrjuda. 20. sajandi alguseks ei olnud sünnitamine enam naistest ämmaemandate asi ei Euroopas ega Ühendriikides. (lk 161)
  • Aga mis puutub sünnitushaiglate muutumisse räpastest surmalõksudest turvalisteks sanitaarseteks asutusteks, ütlevad sünnitusabi kriitikud, toimus see alles pärast seda, kui naisreformijad olid 1870. aastatel ähvardanud avalikuks teha lood arstidest, kes patsiendilt patsiendile nakkust levitavad. (lk 161)
  • Samuti on vabandatav, kui olete arvanud, et rinnaga toitmine on sama instinktiivne kui sünnituse ajal pressimine. Enamiku imetajate jaoks ongi. Aga inimesele on rinnaga toitmine tegevus, mida peavad õppima nii ema kui ka laps. Ja see on nagu tango – ilma partnerita ei saa. Võib kõik omaette ära õppida – mina käisin viimasel raseduskuul rinnaga toitmise tundides –, aga lõpuks tuleb ikka tantsupõrandale minna ja kõik välja panna. (lk 188)
  • Isegi meie galaktika sai paljudes keeltes nime selle järgi, et meenutas öötaevasse pritsitud emapiima. Legend on jäädvustatud Jacopo Tintoretto kuulsal maneristlikul maalil "Linnutee sünd". Pildil laseb Jupiteri naine Juno imeva lapse Heraklese kesk toidukorda rinna otsast lahti ja pritsib piimajoa kosmosesse. Üles lennanud piimatilkadest saavad tähed. Maa peale kukkunud piiskadest saavad liiliad. Olen ise selle maali ees Londoni Rahvusgaleriis seisnud, kui olin neljandat kuud rase ja ootasin alles looteveeuuringu tulemusi. Kui vaatasin Juno nibudest kahele poole valges kaares purskkaevuna pritsivaid piimajugasid, naersin endamisi ja mõtlesin: milline liialdus ja kui ebatõenäoline. Aga ei ole. Tintoretto oli seitsme lapse isa. Küllap tema juba teadis, kuidas piim pritsida võib. (lk 200)
  • Emaduse algus on ekstreemsport. (lk 201)
  • Kodune võitlusväli näeb välja... nagu võitlusväli. Üks ports pesu on pestud, aga veel mitte kuiv; kaks on masinasse panekuks valmis; üks pestud ja kuiv, aga tuleb kokku panna. Pool posti on läbi vaadatud. Üheksast arvest kolm on makstud. Kaks on ka juba valmis pandud, aga marke on juurde vaja. Ülejäänud neli on lahtigi tegemata, kusjuures vähemalt üks kukkus radiaatori taha ja tuleb harjavarrega välja koukida, mida ma ei saa teha, kui laps süles on. Seitsmeteistkümnest telefonisõnumist on vastatud kolmele. Kass sai süüa, koer mitte. Kaheksast toalillest kuus on kastetud. Natuke nõusid on pestud, ülejäänud kükitavad lootusetult kraanikausis. Mõttes koostatud pooleli tööde nimekiri ärritab ja kasvab eksponentsiaalselt ja mõtteline kataloog peas ähvardab mu matta. (lk 202)
  • Näiteks Matteuse neljateistkümnes peatükk. See on see, kus Jeesus läheb paadiga ära "tühja paika üksipäini". Aga üksindust ei ole kauaks, sest tema kannul saabub lausa 5000 järgijat. Terve päeva ravib ta nende haigeid. Kui õhtu saabub, soovitavad jüngrid tungivalt rahvas laiali saata ja koju lasta, sest kõik on näljased. Selle asemel käsib Jeesus rahvahulgale toiduks anda viis leiba ja kaks kala, mida ta isiklikult õnnistab. Imelisel kombel saavad kõik kõhu täis ja üle jäänud palukesi kogutakse kaksteist korvitäit. /---/
Ja see ongi rinnaga toitmise igapäevane ime: mida rohkem piima laps joob, seda rohkem piima ema teeb. Ei mingit normi ega mõõtu. Selle asemel loob nälg ise toidu külluse. Lõppu ega otsa ei ole. Kui annan kõik, mis mul on, on mul rohkem anda. Rind on isetäituv nõu, mitte sahver, mis tühjaks võib saada. Rinnaga toitmise käsiraamatud nimetavad seda nähtust pakkumise ja nõudluse printsiibiks. Mulle meeldib rohkem leiva ja kala printsiip. Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid? (lk 205)
  • Iga kord, kui Faithi imetan, lähevad minu antikehad ja elusad rakud mu verest tema verre ringlema ja teevad füüsiliselt teoks iga ema lootuse: kaitsta last halva eest ning lasta tal õppida oma kunagistest kannatustest. (lk 212)
  • Just see oli muidugi Rachel Carsoni raamatu oluline sõnum: et pika elueaga mürgised ained, näiteks kloreeritud pestitsiidid, ei jää lihtsalt lahustunult keskkonda, kui nad mingil põhjusel sinna sattunud on. Nad hoopis liiguvad toiduahelas ülespoole ning akumuleeruvad – kontsentreeruvad – kindlalt ja kõigutamatult. Meritindist makrelli. Makrellist tuunikalasse. Tuunikalast inimesse. Aga nähtuse tegelikust põhjusest sain aru alles kolledžis ökoloogiat õppides. Bioakumulatsioon tuleneb kahest füüsikaseadusest, mille leiab enamiku loodusteaduste aluste õpikute esimestest peatükkidest: esiteks, mateeria ei teki ega kao, ja teiseks eelmisele vastandlik väide, et teatud kogus kasutatavat energiat läheb alati kaotsi, kui energia ühest tüübist teise muundub.
Need printsiibid koos tähendavad, et toiduahela igal järgmisel astmel saab olla vähem indiviide, sest iga kõrgema astme asukate toitmiseks on saadaval vähem kaloreid (energiat). Kuid püsireostaja (mateeria) üldine kogus ei muutu. Seega, kuna toiduahela kõrgemate lülide asukaid, kes allolijatest toituvad, on vähem, kogunevad allpool paljudes isendites laiali olnud mürgid ülevalpool vähemate isendite kehadesse kokku. (lk 225)
  • Bioakumulatsiooni karm reaalsus tähendab, et rinnaga toidetud lapsed saavad toiduga rohkem mürke kui nende vanemad. (lk 226)
  • Faith võtab alati kaasa hulganisti mänguloomi, et neid toita iileksi, metsviinapuu ja kibuvitsa marjadega. Sarlakpunased, tumesinised ja oranžid. Ka roniv mürgipuu pakub oma vilju, valgeid marju kui pärliterasid. Näitan neid Faithile.
"Ära kunagi valgeid marju söö, Faith," ütlen. See on botaaniline ellujäämisreegel.
"Äla valgeid malju söö," õpetab ta omakorda pühalikult oma mängukarusid. (lk 251)

Välislingid muuda