Vikitsitaadid

Skulptuur

kolmemõõtmeline kunstiteos
René-Antoine Houasse (1645–1710), "Louis XIV ratsamonumendi transportimine", s.d.
Edvard Bentzen, "Skulptor H.W. Bissen vaatleb oma skulptuuri Johanne Louise Heibergist" (1893)
Sigrid Lehrbäck (1876–1923), "Skulptuurigalerii Ateneumis", s.d.
Johann Hamza (1850–1927), "Interjöör", s.d.

Proosa muuda


"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on elu, ta tunneb elust rõõmu ja naudib seda. Näete - skulptuuris korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud."
"See näib paganlik."
"Vastupidi, need on Jumala sümbolid, elu sümbolid. Ka Marsil oli inimene muutunud liiga palju inimeseks ja mitte küllalt loomaks. Ja Marsi inimesed taipasid, et elu säilitamiseks peavad nad loobuma küsimusest milleks elada? Elu on iseenesele vastuseks. Elu on ise propagandaks uuele elule ja võimalikult parema elu elamisele." (lk 74-75)


  • "Pauline teeb ilusaid kujusid," ütles Martin. Näis, nagu ei pöörduks ta otseselt kellegi poole. "... kunstist on raske rääkida. Tegelikult on kõigest raske rääkida. Ma ei oska tema töid analüüsida."
"Miks peaksidki sa neid analüüsima?" küsis Pauline lauast tõustes. (lk 50)
  • "Ei, nad pole armunud," vastas Pauline, lootes, et vastuse toon vabastab ta sellest mehest igaveseks. "Mees on surnud. Naine on surmaingel, surmadeemon. Näete, naise käsi on murdunud — sellega ulatas ta pärgamendirulli, millel oli kirjas mehe saatus. See on hauamonument. Seal pole elu, seal on surm. Nad mõlemad on surnud."
Anthony vahtis kujusid ainiti.
"Kuid nad tunduvad elavatena... nende näod tunduvad elavatena."
"Kas te näete, millistes poosides on nende kehad? Deemoni kehaasend on täiesti ebaloomulik, vöökohast allpool on ta keha vormitu ning mehe oma on peaaegu niisama moonutatud. Etruski kunstile on see tüüpiline."
"Aga miks?"
"Ma ei tea," vastas Pauline mehe nukrat vaadet vältides. "Kunstnikud polnud lihtsalt sellest kehaosast huvitatud, ilmselt pakkus neile huvi pea, nägu, torso..." (lk 53)
  • Kahekümne üheksa aastaselt tundis Pauline end palju vanemana, eatuna. Aastad täis kannatlikku kivi ja savi vormimist ning vajadus olla järjekindel olid ta nagu võluväel vanaks muutnud. Ta oli rahul oma eaga. Tema tööks oli peade voolimine. Teda huvitas vaid inimpea. Tänaval ei suutnud Pauline hoiduda ainiti vahtimast võõraid inimesi. Nende kordumatud, saladuslikud, imepärased pead olid mõnikord ähvardavad, hirmutavad. Ta ei osanud väljendada tunnet, mida nad temas tekitasid. Enamasti aga pöördus ta oma töö juurde tagasi erutatult, nagu oleks veri, mis tema südamest mingi haruldase vaatepildi nägemisel välja voolas, sinna elustavalt ja õnnestavalt tagasi pöördunud. Aeg-ajalt tundis ta peaaegu talitsematut erutust, ning siis töötas ta palavikuliselt, tundide kaupa, aja möödumist märkamata. (lk 55)
  • Iga paari aasta tagant, kui Pauline järjekordselt mõne auhinna sai või mõne järjekordse näitusega esines, ilmus ajakirjade kunstileheküljel või silmapaistvatele naistele pühendatud rubriigis temast kirjutisi. Kadunud Francis Ressneri tütar — suured fotod, mis kujutasid teda seismas ühe oma jäiga valge pea kõrval, omaenda pea kaunis nagu kunstiteos. (lk 56)
  • Käeulatuses, nägusal vanal laual seisis valge pea, mille ta hiljuti oli valmis saanud. Modell oli väga puhas ja väärikas vanamees. Tal oli hõre juukseude, peaaegu nagu härmatis, kuid Pauline jättis selle ära ning pea oli paljas — pea, mille voolimine oli talt palju vaeva nõudnud. See oli äratanud temas kummalist huvi. Vanamehe pea, huvitav peakuju, kummalise vormi võtnud luu. Inimkolp — geniaalne kunstiteos. Kuju laup oli massiivne, lai, kondine. Ninajuur lai, kuid nina võrdlemisi lame; tugev nina. Pilk tõsine, kulmud tugevad ja selge joonega, suul kerge üllatusvari, üllatusest toibumise ilme. Pauline oli tegelikult tahtnud edasi anda üht kindlat emotsiooni, hirmu, kuid samal ajal ka selle trotsimist, isegi mitte naha pinnal tunnistamist. Pauline libistas käe üle pealae, üle näo. Külm tina. Külm nahk. Ta surus oma põse vastu pealage. Valmis töö. (lk 61-62)


Mina istusin maja ees ja mängisin savimullaga, sõtkusin seda ning voolisin sellest hiiglaslikke falloseid, rindu ja tuharaid.
Punasest savist voolisin ka ema kuju, millesse ma oma lapsenäppudega auke uuristasin. Voolisin suu, nina, silmad, kõrvad, suguelundi, päraku ja naba.
Ema oli auke täis, nagu ka meie maja, minu riided ja kingad. Toppisin kingaauke mudaga kinni. (lk 14)


  • Nimelt seisis kooli ees Miina Härma kuju (Juta Eskel, 1984). Tollal nii igapäevane pronkskuju on osutunud tavatuks, tavapärast linnakujundust mitte järgivaks – tuleb välja, et pronksist või kivist naisi meie linnades näha ei ole. Ajaloo kulgu sekkunud naissoost teadlasi, loojaid, poliitikuid ja väljapaistvaid ühiskonnategelasi austavaid mälestusmärke lihtsalt ei leidu.
  • Naisi kui selliseid muidugi leiab. Nii et vähemalt silma nad pai(s)tavad. Naised on ju ilusad, harmoonilised, ümara joonega, sobivad eriti hästi esitama allegooriaid või kaunistama pargimaastikku, soovitavalt au naturel või siis nappide kehavorme rõhutavate lehvivate palakatega nagu Russalka ingel (skulptor Amandus Adamson, arhitekt Nikolai Tamm, 1902) või nn taksot püüdev paar Estonia taga (skulptor Lembit Paluteder, arhitekt Mart Port, 1959), kuigi mõlemad on mehist kaotust tähistavad monumendid.
Hea näide on Tartus Vallikraavi tänaval peituv skulptuur "Õppiv tütarlaps" (Juhan Paberit, 1959), mis nimetuse järgi kõlab nagu midagi arukat ja teistsugust. Aga ei, graniidist tütarlaps on loomulikult alasti, kuigi tarkust taga nõudjal on tõesti süles avatud raamat. Ülikoolilinnale au tegev kehakate seegi.


Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Skulptuur&oldid=107500"