Sport on füüsiline tegevus enda tervise parandamiseks (rahvasport) või publiku lõbustamiseks (tippsport). Ajaloolistel ja turunduslikel põhjustel arvatakse spordi alla ka mõned nn mõttespordialad, kus füüsilise tegevuse osa on minimaalne (nt male).

Kaugushüpe vanakreeka stiilis

Piibel muuda

Film muuda

- "Miks nad nii hullusti kihutavad?"
- "Esimene saab auhinna."
- "Ahsoo, et materiaalne huvi."

Proosa muuda

  • Aga eriti sestsaadik, kui kehalised harjutused nii moodi on läinud, kipub jõudeelu sportlikku kuju võtma ka sportimisest vabal ajal, nii et aja surnukslöömine toimub sageli mingis palavikulises elevuses, mis igavusele justkui enam kohta ega aega ei jäta, mitte enam endisaegses mõnusas äraolemises.


  • Kõige kauemaks jäi karja järele lippama noorim vendadest ja võib-olla just seepärast oli ta ka kõige ülemeelikum. Talu toimetustest hoolis ta veel vähem kui vanemad vennad — temal oli oma hüppekast lauda taga ja latt ja teivas ja muud säärased narrused. (lk 58)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70




  • [K]ui ma ei saa teha mingilgi moel sporti, siis mu pea ei tööta. Umbes kolm-neli korda nädalas, suvel mõnikord ka viis, proovin väljas midagi teha. See võib olla mõnikord keeruline. Kui novembris oli jäine ja tuuline, siis siin Pirital oli päris karm joosta. Olen lihtsalt jõuga seda oma graafikusse korraldanud.
Leppisin oma ihukaitsjate meeskonnaga kokku, et kui nad näevad minu päevas ükskõik kas hommikul või õhtul kahetunnist auku, siis pole küsimus selles, kas lähme trenni, vaid mis trenni teeme.


  • Peaks tegema vahet, mis on elu ja mis on sport. Kui elada ainult saavutu­sest saavutuseni ja mõttest, et peab kellestki teisest parem olema, siis on elu võrdlemisi surnud, sest sõltub välisest.


  • Võib-olla ei pea spordi eesmärk olema lödipüksluse väljajuurimine, meile kõigile maast madalast kaotamiskogemuse pakkumine ega teadmine, mis tunne on vastu hambaid saada, vaid hoopis meie julgustamine, et võtaksime ette asju, milles me keegi esimesel korral head ei ole ja milles paljud meist kunagi väga heaks ei saagi. Sinna juurde kindluse andmine, et sellest ei ole midagi lahti – et elu ei ole üks pidev võitlus, aina tihenev konkurents, pingutamine, konstantne pikali kukkumine ja taas püsti tõusmine.



  • Uskumatu, milline jõud on aga mu lihastes ja pulbitsev energia naha vahel!
Ma olen alati perekonna nõrgim liige olnud. See, kes on pidevalt haige, vihkab kehalise kasvatuse tunde, sest ta ei jõua rohkem kui sooritused hindele kolm. Kui üldse tunnis end näole annab.
Sportlastest vanematele põhjustas minu huvipuudus spordi suhtes meelehärmi. Aga mina hoopis lugesin raamatuid, luuletasin, maalisin. Ma ei näinud vähimatki põhjust, miks higisel palgel rassida ja hiljem piimhapet täis valutava keha üle uhkust tunda.
Olin rohkem simulandi rollis ja edukas läbirääkimistes arstide, õpetajate ning vanematega.
Ühel hetkel röövisid pidevad haigused aga elukvaliteedi ja antibiootikumide vastu oli tekkinud resistentsus. Mõistsin, et midagi tuleb muuta.
Täna kõnnin juba ei tea mitmendat päeva neljakümnekilomeetrist vahemaad, raske seljakott õlul, endal jalad ville täis, aga ma jõuan. Ma pole tõtt-öelda kunagi kahelnud, et inimeses peitub meeletu jõud ja ta suudab enam, kui tihti uskuda söandab. Ometi on usust iseendasse mul pidevalt puudus olnud. (lk 216-217)



Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel