Proosa muuda

  • Midagi ei ole tõestatav ilma inimeseta ja sellepärast on kõik ainult subjektiivne kindluseta usk. Kausaalsus on ainult inimese ajus, mitte looduses. Mis on aksioomid muud kui dogmad ilma milledeta ei saa õndsaks? Mis on energia jäävusseadus muud kui panteistlik väide, et jumalus on igavene? Millega on tõestatav identiteedi lause, et A on A? Ja nii võib päris rahulikult öelda, et moodsas teaduses on sektideloojaid, on misjon uskmatute seas, on ketsereid, on vanne ja on index librorum prohibitorum ja sellele indeksile seadmisele vastab vaikimine.
    • Uku Masing, "Pessimismi põhjustavad nähted", rmt: "Pessimismi põhjendus" (1995), lk 58


  • Püüded määrata üldkehtivaid väärtusevahesid erinevate olendite vahel lõpevad ikka sellega, et olendeid hinnatakse selle järgi, kas nad tunduvad meile, inimestele, lähemal või meist kaugemal seisvat. See mõõdupuu on läbinisti subjektiivne. Kes meist teaks, mis tähendus on teistel olenditel iseeneses või maailmatervikus?


  • Näitekunsti võlu seisneb selles, et see sünnib otse publiku silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult mälestus. Jäävad ainult muljed ja retsensioonid, ja need on paraku vägagi subjektiivsed.


  • [Saraceni:] "Nende jämedalt arvates kolme sajandi vältel, mida kutsutakse renessansiks, tegi kultuurinimese vaim läbi põhjapaneva muudatuse. Psühholoog ütleks, et see muutus ekstravertsest introvertseks. Välismaailma uurimisega kaasnes uudne siseilma, subjektiivse maailma uurimine. Ja seesugust uurimisretke ei saanud läbi viia religiooni vananenud kaardi järgi. See oli uurimistöö, mis sünnitas "Gorboduci" asemel "Hamleti". Inimene hakkas otsima iseendast kõike ülevat ja - kui ta oli aus, mida enamik inimesi ei ole - ka kõike alatut, madalat, kurja. Kui kunstnik oli avara silmaringiga ja andekas, leidis ta iseendast Jumala ja kogu Tema loodud maailma ja maalis seda ilmarahva äratundmiseks ja imetluseks."
    • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak 1999, lk 240


  • Tõlkimise seisukohast on hakatud tähtsustama tõlkijat, tunnistama tema töö vältimatut subjektiivsust, kahtluse alla seadma originaali ainumääravust tõlke suhtes, märkima tõlkimise seotust sotsiaalse konteksti ja ideoloogiatega.
    • Klaarika Kaldjärv. "Autor, jutustaja, tõlkija. Borgese autofiktsioonid eesti keeles". Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 60


  • Mina pole ajalugu kunagi teaduseks pidanud. Peab püüdlema maksimaalset objektiivsust nende meetodite ja võimalustega, mis on ajaloolase käsutuses. Subjektiivsus ja objektiivsus tuleb omavahel kokku viia. Objektiivsus tuleb garanteerida kõige rangema metodoloogilise lähenemisega. Esiteks allikakriitika, millesse pole ka ajaloolaste ringkonnas kunagi kahjuks ülemäära tõsiselt suhtutud. Subjektiivsus on aga paratamatu ja vältimatu, seda ei õnnestu inimesel niikuinii ületada või objektiivsuseks maskeerida – seda tuleb varjamise asemel pigem eksplitseerida. Eks me kõik oleme omal moel piiratud. Aga lõpuks on ajaloo näol tegu üksnes jutustusega, mille iseseisev kasutamisväärtus on piiratud. Ent kuna tal on siiski rahvast mõjutav ja arendav funktsioon, peab ta olema tõsiseltvõetav ja kasutatav, aga mitte propagandistlik.

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel