Proosa muuda

  • Stereotüübiks on Igavene Naiselikkus. Ta on Seksuaalne Objekt, mida otsivad kõik mehed ja naised. Ta pole kummastki soost, kuna Temal endal pole üldse sugu. Tema väärtusi tõestavad selgelt need tunded, mida Ta teistes äratab. Kõik, millele Ta peab kaasa aitama, on Tema olemasolu. Ta ei pea kuskile jõudma, kuna Tema ongi auhind saavutuste eest. Ta ei pea kunagi andma positiivseid tõendeid oma moraalse palge kohta, kuna selle väärtuslikkust eeldatakse Tema armsusest ja passiivsusest. Kui Tema juurest kunagi leitaks mõni mees, kel pole selleks õigust, ei karistataks mitte Teda, kuna Tema on moraalselt neutraalne. Asi on lihtsalt mehelikus võistluses.
    • Germaine Greer, "Stereotüüp", tlk Maris Müürsepp, rmt: "VTK-raamat", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999-2004 (artikkel raamatust "A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice", London, 1995; katkendid Greeri teosest "The Female Eunuch", 1970)


  • Narri soolise kuuluvuse üle on palju vaieldud. Kui üks isik, kes oli noorem ja otsekohesem kui mina, pöördus kord tema poole sellekohase otsese küsimusega, vastas Narr, et see pole kellegi teise asi peale tema enda. Seda pean möönma ka mina ise.
Mis puutub tema võimesse näha tulevikku ja selle häirivalt ebamäärastesse vormidesse, siis polegi jõutud ühisele arvamusele, kas selle põhjustajaks on rassiline või individuaalne tegur. Mõned usuvad, et ta teab kõike, mis tulevikus juhtub, ning ka seda, kui keegi kusagil temast räägib. Teised arvavad, et tegelikult on selle taga vaid tema suur tahtmine öelda: "Ma ju ütlesin sulle!" ning et ta võtab oma kõige ähmasemad ütlused ning väänab neid hiljem nii, nagu oleksid need olnud ettekuulutused. (lk 180)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • Rangelt võttes on iga päkapiku sugu saladus, mida teavad ainult tema ise ja tema ema - aga võib ka olla, et isa -, kuni nad otsustavad sellest veel kellelegi rääkida. Tavaliselt aga võib päkapikkude soost aru saada, kui neid hoolega jälgida ja panna tähele, millised neist joovad šerrit või kerget valget veini. Päkapikust politseinike puhul ei ole sellest aga kahjuks alati abi, sest nagu kõik politseinikud universumis, nii joovad ka nemad kõike, mis on piisavalt kange, et aidata neil unustada, mida nad päeval nägema pidid. (lk 170, joonealune märkus)