Otto Diderich Ottesen (1816-1892), "Pilved suvemaastiku kohal", s.d.
John Atkinson Grimshaw, "Mets Leedsi lähedal" (1869)
Alfrida Baadsgaard (1839–1912), "Lilled", s.d.
Hans Zatzka (1859-1949), "Alpenflora", s.d.

Proosa muuda

  • Kõrgeimal kaljunukil polnud Rhododendron Catawbiense (katavba rododendroni) suurtel õienuppudel pea ühtki värvikübet, ehkki orgudes olime kogunud ja näinud seda õites juba paari nädala vältel. Neilt kaljudelt nägime kolme valgeõielist põõsast ja puud all orus õitsemas: Amelanchier Canadensis (kanada toompihlakas), pärismaalaste "kasumari", mille viljad võtsid juba külge punaka tooni; pensilvaania kirsipuu (Prunus Pennsylvanica), graatsiline väike puu, mida katsid õblukeste õieraagudega valged õied, ning kõike kroonivas hiilguses villased lodjapuud (Viburnum lantanoides), selle tohutud hortensialaadsed kreemjad õisikud helendamas tumedate igihaljaste okaspuude vahelt nagu "hea tegu kurjas ilmas".


  • Nii palju kui mina tean, ei esine mingit taimestikku pagari- ja relvaärides, auto- ja põllumajandusmasinate kauplustes, raua-, karusnaha-, paberi-, kübara- ja paljudes muudes poodides. Ametiasutuste akendel pole kas üldse midagi või on punaseid ja valgeid pelargooniume; ja üldse sõltub ametiasutuste floora kas asutuse teenija või asutuse ülema tahtest ja pealehakkamisest. Sealkõrval on määravaks veel mingi traditsioon; samal ajal kui raudteeribal lokkab kirev floora, ei kasva postkontorite ja telegraafi ümber midagi; omavalitsusasutused on taimestiku suhtes rikkamad kui riigiasutused, mille hulgas iseäranis maksuasutused on lausa kõrbed.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 74


  • Minu maja juurest mõlemale poole ulatuvad kaljud ei ole tõepoolest kuigi maalilised. Värvilt on need liivakarva kollased, kaetud kristalsete tähnidega, ning keerdunud suurteks kohmakateks seosetuteks lasudeks. All tõusuvee piiril on kaljud kaetud läikiva koreda tumepruuni adruga, millel on üsna ebameeldiv lõhn. Aga ülevalpool, varjulisemates kohtades, pakuvad kaljud ronijale üllatavalt palju salajasi rõõme. Seal on hulgaliselt V-kujulisi jäärakuid, kus on väikseid lompe ja äärmiselt mitmekesiste ja ilusate kividega rähaseid nõlvakuid. Seal on ka lilli, mis on suutnud kaljulõhedes juuri ajada: roosa merikann ja kahvatulilla kassinaeris, üks valge, mere ääres leviva pusurohu liik, üks sinakasroheline taim, mille lehed on nagu kapsal, ja tilluke kivirik, mille lehed ja õied on nii väikesed, et neid pole palja silmaga peaaegu üldse näha.
    • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 11


  • "Teie olite ainsad magajad," teatas Eleanor hommikul. "Kõik muu oli üleval."
Ta väitis, et taimede vahel oli õhk kümme kraadi soojem kui jala kõrgusel maapinnast, ning õite sees veel mitu pügalat soojem. Ralph tahtis selles veenduda, põlvitas Eleanori kõrvale ning tundis, kuidas päikesest kuumutatud taimedest õhkus soojust. Tundra pole värvidekirevus, vaid rahulik värvidevalik, teatas Ralph Eleanorile ning Eleanorile tegi nende sõnade meenutamine alati rõõmu. Ta mõtles jahedale tuuleõhule, mis kellegagi kohtudes otsekui üle naha puhus. Mõne üksiku inimese juures võis ennast soojemalt tunda, nii nagu oli selgelt kümne pügala võrra soojem Ralphi ja arktilise maapinna, samblatuttide, madalate kobartaimede ja maadligi marjade, rohukõrte, laiguti kasvavate lillede ja muu taimestiku lähedal. (lk 228)
  • Üheskoos silmitsesid nad tillukest maailma enda ümber. Viimastel nädalatel oli Eleanor õppinud tundma lilli nagu kollane arnika, valgete kroonlehtedega drüaas, mis nägi välja nagu kibuvits, kollane ja violetne lipphernes ja metsik lillhernes, ta pistis need endale taskumärkmiku vahele ning visandas ja pani kirja nelkõielisi ja tähtõielisi taimi nende väikeste tähesarnaste õitega, lillasid ja kollaseid samblast välja ulatuvaid kuuskjalgu, roosasid arktika rododendroneid, kollaseid arktika magunaid, haralisi sookailusid oma ilusate valgete õiekobarate ja kitsaste allapoole kaarduvate lehtedega, tulikaid, hiireherneid, valgeid ja punaseid kivirikke, arktika kanarbiku väikesi valgeid kellukad, punavioletseid lapi rododendroneid, mis nägid välja nagu tillukesed aedrododendronid, roosasid kääbusasaleasid.
Kui Eleanor ja Ralph püsti tõusid, avanes nende pilgu ees ääretu põhjala inimtühi ala. Iga jalatäis laugjalt tõusvast lagendikust ning kulunud mägedest oli kaetud samasuguse mitmekesise taimestikuga nagu see lapike tundrat, kus nad seisid. (lk 228-229)


  • Mõnel taimel oli rohkem geene kui inimesel. Kõige paljulubavam võimuletulekustrateegia oli ikka veel olla alahinnatud. Et siis õigel hetkel lajatada. Polnud võimalik märkamata jätta, et kogu taimestik oli valvel. Nad ootasid oma sekkumisaega haudadel, aedades ja kasvuhoonekasarmutes. Juba varsti võtavad nad endale kõik tagasi. Võtavad oma hapnikku tootvasse embusse väärkasutatud territooriumid, trotsivad ilmastikku, purustavad oma juurtega asfaldi ja betooni. Matavad kadunud tsivilisatsiooni jäänused kinnise taimevaiba alla. Iidse omandi tagastamine oli vaid aja küsimus.


  • Looma jaoks tähendab poolitamine surma, paljude taimede jaoks aga paljunemist, taim ei käitu nagu organism, vaid nagu koloonia, ning mükoriisa abil juurestikke pidi ühendatuna võib ühe ökosüsteemi taimestik moodustada hiiglaslikke mitmekultuurilisi sootsiume.


Luule muuda

Oleme terve suve jälginud, kuidas taimed siin kasvavad,
sirutuvad, üksteisesse põimuvad.
Meile meeldib kogu floora uutes toonides, ja me ise uutes
toonides, oleme me siis kõrkjad, pihlapuud või takjad. Küllap
eelkõige takjad.
Vaatan meest, kes kõnnib mööda ja tundub olevat hull, sest
räägib iseendaga. Aga see on handsfree ja tal on käsil tähtis
kõne.
Õhtul räägime jälle nii palju tähtsaid jutte. Aga handsfree
meile ei sobi, see on küll selge, kui taas vanamoodsalt
teineteise poole sirutume. Nagu ka floora, mille osa me
oleme, nii kaunilt ja loomulikult teineteisesse põimudes.

  • Veronika Kivisilla, "* Oleme elevil, et on sügis" kogus "Helsingi helistikud" (2021), lk 56