Taimetoitlase hommikusöök (kõik pildil olev on tehtud taimedest)

Proosa muuda

  • Niipea, kui ta oli Lucy tuppa astunud, lõi talle vastu vastik lehkperekond, kelle kelder asus Lucy toa all, olid taimetoitlased, ja iga kord, kui oli sulailm, muutus õhk siin üleval lausa läpatavaks. Vaene Lucy ei saanud ju üldse oma tuppa puhast õhku — eriline külm ja umbne õhk tungis sisse piimapoest, ja toiduaurud täitsid korteri, kui perenaine oma mitmesuguseid delikatesse valmistas — suurt ei aidanud ka see, kui Lucy oma hoovipoolse akna lahti tegi.
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 144



  • Luule on juba loomult efemeersem ja eeterlikum element kui proosa ja Krull teeb teda täiesti programmiliselt veelgi õhulisemaks ja udusemaks. Kahtlemata on see üks tänavuse aasta tugevamaid ja huvitavamaid kogusid. Ja huvitavaks teeb teda ikkagi eelkõige luuletaja enda androgüünne, kuigi varjata püütud isik. Kuidas ta ka ei ründaks lüürilist kangelast iseendas ega jälestaks igasugust sentimenti, ometi on tulemus tihti vastupidine soovitule. Kõigepealt on Krull uuesti sündinud, heitnud kõrvale peiarliku Max Harnooni maski, teinud pähe surmtõsise taimetoitlase ilme ja rändab veel vaid vabas looduses ravimtaimi, mürgijuuri ja iluelamusi otsides. Muidugi oli mul veidi kahju "Mustvalge" iroonia ja absurdihuumori kaotsiminekust. Vormilistest muutustest veel niipalju, et mässuline y on teisenenud akadeemiliseks ü-ks ja varem domineerinud puhas vabavärss või blankvärsid peavad taanduma rangelt riimi aetud luuletuste surve all. Selles on küll näha Parnassi mõju. Aga samas peab nentima, et värsi riimiline korrastatus ei päädi sugugi suurema musikaalsusega. Vastupidi, rütm on pinguldatud ja närviline nagu surija pulss ja süüdi on selles tsesuuri ülirohke kasutamine värsi sees.
    • Priidu Beier, "Androgüüni luule", Vikerkaar, nr 10, 1988, lk 93–95, Krulli luulekogu "Pihlakate meri" (1988) arvustus


  • Jälle pidi proua Upshoti pisipoiss pistma rinda tundmatu ja hirmutava filosoofiaga ning lõpuks tuli ta lagedale avaldusega: "Noh, härra komandör, ma olen üsna kindel, et lehmad on head emad, aga vasikas on ju kokkuvõttes lihtsalt nelja jalaga loomaliha, kas pole?"
[Vimes:] "Võimalik, aga mida sa teeksid, kui vasikas astuks sinu juurde ja ütleks: "Tere, minu nimi on Seene Pisarad"?"
Jälle tõmbus Feeney nägu uudsest mõttepingutusest krimpsu. "Ma jätaksin vist liha puutumata ja sööksin ainult salatit, härra komandör." (lk 154)
  • Ning härra Stoner oleks tõesti pidanud sellele mõtlema, et kuna paistis, et siinsed maaomanikud muutsid seadust oma soovile vastavalt, aga see on ikkagi juriidiliste ametite eesõigus, ei ole härra Slant sugugi rõõmus; ja kuna nüüd nõudsid kombed ja tavad, et härra Slant ei kõnniks enam ringi oiates ja käsi enda ees hoides (ühes käes efekti huvides võib-olla veel maharaiutud pea), oli teada, et ta maandab oma tusasust, kõneldes noorte tattninadest juristidega üsna pikka aega rahuliku, vaikse häälega, pärast mida need kinnitavad, et maharaiutud pea oleks selle kõrval nagu taimetoitlase valik. (lk 236)


  • Lena hingas sügavalt sisse ja püüdis öelda seda muretult. "Sa tegelikult ei söö enam. Ja kui me oletame, et sa kavatsed olla pigem onu Maconi kui Huntingi moodi, siis pead sa hakkama elus püsimiseks toituma inimeste unenägudest ja mälestustest. Onu Macon nimetas seda salaja pealt kuulamiseks. Aga sul jääb selleks piisavalt aega, sest ka magada pole sul enam vaja."
[Link:] "Ei saa süüa? Mida ma emale ütlen?"
Lena kehitas õlgu. "Ütle, et hakkasid taimetoitlaseks."
"Taimetoitlaseks? Oled sa hulluks läinud? See on ju veel hullem kui olla veeranddeemon!" ("22.06. Värske veri")


Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel