Tekst

tõlgendatav märgikogum või kirjalik sümbolijada

Tekst kitsamas tähenduses on kirjakeele piiritletud ja kontsentreeritud vorm - kirjutatud sümbolite jada, mis tähistavad järjestatud sõnu. Laiemas tähenduses võib tekstina mõista igasugust kirjalikku informatsiooni, veel laiemas tähenduses on tekst aga igasugune sümbolikogum (näiteks kultuuritekst). Tekstiks nimetatakse ka keelelise suhtluse suurimat üksust, mis koosneb kindlate reeglite järgi ühendatud ja sidusat tervikut moodustavatest lõikudest, lausetest ja fraasidest - selles tähenduses kõneldakse nii kirjalikust kui ka suulisest tekstist. Kirjandusteoorias võib tekstiks nimetada ka iga objekti, mida saab "lugeda" ehk mida märgikogumina saab tõlgendada sõnumiks.

Tänu meie maailma kultuurilisele ja keelelisele mitmekesisusele on suurem osa tekste arusaamatud, näiteks Userhati votiivsteelist ei mõista enamik eestikeelsete Vikitsitaatide lugejaist kuigi palju.

Proosa muuda

  • Iga rahva kultuur on kogum tekste, mis on ise samuti kogumid, mida antropoloog püüab lugeda üle nende tegelike omanike õla.
    • Clifford Geertz, "Kultuuride tõlgendamine: valitud esseed". Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Tanel Pern. Tallinn: Tänapäev, 2017


  • Uskumine on üks mõistmise vorme, isiksuse jätkumine aineliselt fikseerimatu suunas, olgu see siis õnnetäht või sõbra truudus. Uskuda saab üksnes seda, mis ei ole ilmne. /---/ Ilmne ei ole see, millega meeled ja tekstid kokku ei puutu. (lk 13-14)
    • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 7-16.


  • Muidugi, varastada saab üksikuid mõtteid või häid formulatsioone. Aga humanitaarse teksti väärtus on enamasti siiski terviklikus mõttekäigus, mõttekulus, mõtteastes ja -astenduses, selles, kuidas üks mõte tipa-tapa jõuab mingi teise mõtte juurde ja kuidas sealt viiakse süütenöör koos kolmanda manu.
  • Psühholoogilise uudishimu rahuldamiseks uurin inimtegevuse teatavaid produkte – põhiliselt tekste, mille kohta kirjutan oma teksti. Samal ajal teadvustan endale, et minu uuringute edukuse üks tagatisi on ühtlasi see, kui esindusliku inimtegevuse produkti ma ise seda tehes valmis küpsetan. Teisisõnu, humanitaarias peab uurival tekstil enesel olema potentsiaali saada uuritavaks tekstiks – inimtegevuse representatiivseks jäljeks. Ta ei ole mitte ainult informatsiooni kandja, vaid peab huvi pakkuma ka inimtegevuse produktina.


  • Kas meile on oluline keele sisemine vorm, see, kuidas mõtteid mõtleme ja keeles väljendame, kuidas mõisteid loome ja seome, või on eesti keel nüüd ennekõike tõlkimise masin, milles igale ingliskeelsele sõnale peaks olema üks eesti vaste. Mis võib viia selleni, et me ei tõlgi enam tekste, vaid oleme tõlkinud eesti keele üheks muude eurokeelte klooniks.


  • Praegu võib olla riskihetk, kus me võime lõplikult kaotada eestikeelse trükisõna lugeja, kui me ei harjuta noort põlvkonda maast madalast lugema EESTI KEELES keerukamat, haritumat, vaimselt huvitavamat teksti.


  • Ainult sisemise teksti genereerimine annab inimesele võimaluse jõuda teadvuse uute seisunditeni, olgu need siis kõrgemad või madalamad. Aga [---] kui ma panen raamatu kinni, kas see on siis tekst? Ei ole, see on siis hunnik paberit. Tekstiks saab raamat alles siis, kui ta satub kokkupuutesse teadvusega, st kui keegi teeb ta lahti ja hakkab lugema.


  • Oma autoripositsioon tuleb ribadeks analüüsida, mitte sellesse istuma jääda ja lasta tal tekste toota. Selline enesekriitiline lammutamine ei vastandu unistusele ajatut teksti luua, vaid on ainus tee igavikuliseks lähenemiseks.


  • Tõlkija peab enese maha salgama, varju jääma, tähtis on autor ja tema tekst. Kuigi – iga tõlkija isikupära jääb tõlkesse siiski ja paratamatult. Kuid me anname endale aru vastutusest. Autori ees ja ka lugeja ees.


  • Mistahes teksti luues tuleks aga arvestada inimese töömälu keskmise mahuga 5‒7 üksust. Oluline pole küll ainult keelendite arv, vaid ka mõtteseoseid toetav liigendus lause- ja fraasitasandeiks ning täpsed sidendid osalausete ja fraaside vahel.


  • Igasugune tekst ehitatakse üles tsitaatide mosaiigina, igasugune tekst tähendab mõne teise teksti teisendamist ja endasseimemist. /---/ Poeetiline keelekasutus eeldab, et teksti tuleb alati lugeda vähemasti topelttekstina.
    • Julia Kristeva, "Word, Dialog and Novel", toimetanud Toril Moi, The Kristeva Reader, New York: Columbia University Press, 1986, lk 34-61


  • [---] kultuurisemiootika perspektiivist võib tekst suhestuda kultuuri terviku ja selle koodide süsteemiga erinevatel tasanditel: üks ja see sama teade võib eri tasanditel esineda teksti, teksti osa või tekstide kogumina. Üks tekst võib funktsioneerida kui metafoor, asendades kogu kultuurilist konteksti. (lk 191)
    • Andreas Ventsel, "Eripalgeline Lotman", Vikerkaar 7–8/2011, lk 187-192 (Arvustus: Juri Lotman, "Kultuuritüpoloogia", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010; "Jalutuskäigud Lotmaniga", koostanud Mihhail Lotman, Tallinn: TLU PRess, 2010.)



Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel