Väljak

hoonestamata avalik ala asulas

Väljak ehk plats on lai lagedavõitu koht ehitiste vahel.

Jean Béraud, "Tuuline päev Concorde'i väljakul" (1890)
Zdenka Braunerová "Linnaväljak" (1905)
Henry Malfroy (1895-1944), "Place de la Madeleine, Paris", s.d.
Stanisława de Karłowska. "Berkeley väljak Londonis" (u 1935)


Proosa muuda

  • Ta läks õuepimedusse ja seadis sammud tuledesäras hiilgava Triumfikaare poole. Oli kummaline tunda end ihuüksi ja samas suure summa osana nagu äsja peol. Seesama tunne valdas teda ka Notre-Dame'i ees väljakul rahvamurru äärel. Inimesi oli nii palju, et katedraali polnud lootustki pääseda, aga võimen­did kandsid muusika selgesti väljaku igasse ossa. Prantsuse jõululaulud, mille pealkirju ta ei teadnud. "Püha öö". Harras jõululaul, kohe seejärel elurõõmus särtsakas viis. Meeshääled. Tomi kõrval seisvad prantslased paljastasid pea. Tom tegi sama. Ta seisis, selg sirge, nägu tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui keegi peaks teda kõnetama. (lk 88)
  • Tomile meeldis, et Venezias polnud autosid. See andis linnale inimliku näo. Tänavad on nagu veresooned, mõtles ta, ning inimesed on veri, mis ringleb kõikjal. Tagasi läks ta teist tänavat pidi, jalutas teist korda üle suure nelinurkse Püha Markuse väljaku. Kõikjal tuvid — õhus, kaupluste valgustatud vaateakendel; isegi öösiti paterdasid tuvid möödakäijatel jalus, nagu tutvuksid nemadki vaatamisväärsustega! Kõik plaza'le viivad kaaristud olid kohvikulaudu ja -toole täis, inimesed ja tuvid pidid nende vahelt teed otsima. Plaza mõlemast äärest kostis grammofonimuusikat, mis sulas kakofooniaks. Tom püüdis ette kujutada, missugune on väljak suve­päikeses. Kindlasti kubiseb see inimestest, kes loobivad tuvidele peotäite kaupa teri. (lk 131)


  • Platsi ääres lasid põngerjad rakette ja paugutasid. Maas vedelesid arbuusiseemned ja igal pool oli arbuusikoori ja tühje õllepudeleid ning katuseterrassidelt lasti samuti rakette. Ja rõdudelt. Nägin higist leemendavaid nägusid, taskurätikuga laupa pühkivaid poisse. Muusikud mängisid lõbusalt. Kõik nägi välja kui näitelava. Kõlas pasodoobel. Mina kiikusin edasi-tagasi ja korraga kuulsin otsekui kusagilt kaugusest, kuid tegelikult otse kõrva äärest tollesama noormehe häält: tantsite ju küll! Tundsin kirbet higilõhna ja õrna lõhnavee aroomi. Ja pärdikusilmad särasid otse mu silmade kohal ja kahel pool nägu paistsid kõrvalestad nagu kaks medalit. Ja kummipael soonis mu pihta ja mu ema oli surnud ega saanud mulle nõu anda, ja kui ma ütlesin, et mu peigmees töötab "Colónis" kokana, puhkes ta naerma ja teatas, et tal on poisist kahju, sest aasta pärast olen mina tema proua ja kuninganna. Ja et me tantsime samal peol Teemandi väljakul.


  • Me ei väärtusta väikelinnu, vaid käsitleme neid passiivse, kulunud kohana. Veelgi enam, sedalaadi tsentraliseeritud projektipõhine suhtumine väikelinna avalikku ruumi tundub veidi silmakirjalik. See programm peaks justkui aitama need nn ilmetud ja majanduslikult keerulises olukorras kahaneva, vananeva elanikkonnaga väikelinnad vaesusest välja, ruumilist kvaliteeti tõstma. Üks kordatehtud väljak seda ei tee. Väljak toimib siis, kui see on hästi seotud linna teiste piirkondade ja kohtadega. Sotsiaalse kapitali kaudu tõuseb ka linna maine. Seda kujundavad linna elanikud, toimuvad üritused ja majandustegevus käsikäes, mitte üks postkaardilik keskväljak.
  • Juba 2015. aastal on Räpina aianduskooli õppejõud Urmas Rohu ajalehes Võru väljaku võiduideed kommenteerides avaldanud kahetsust, et väikelinnad lähevad kaasa suuremate hullustega, et kõik tuleb valada betooni ja klaasi. Suisa skandaalne, et Võrus võetakse maha park, et rajada kivine paraadväljak. Kes soovib meie kliimas istuda väljapakutud betoonpinkidel või kivist trepiastmestikel? Minus tekitavad õudu need kivisse istutatud puud, mis meenutab rohepesu. Kindlasti ei ole vaja panna taimi mingitesse moodulitesse – taimed ei ole linnamööbel. XXI sajandi linna­planeerimises peetakse oluliseks süsiniku jalajälge vähendavat linnaruumi, arvestatakse ökoloogilise jätkusuutlikkusega, looduspõhiste lahendustega.


  • Praegu igatahes on lugu nii, et kui mulle saadetakse mõne kuulsa kirjaniku peagi ilmuva uue romaani käsikiri ja pean enne selle saamist kinnitama allkirjaga, et sellest kellelegi ei räägi, surun suure vaevaga maha kiusatuse vastata: "Kui ma ka karjuksin sellest keset Raekoja platsi, ei pööraks keegi Eestis peadki." Kirjandus ei ole Eestis lihtsalt põnev, see ei ületa kuidagi uudisekünnist. Põnev ei ole isegi eesti kirjandus.


  • 1990-2000 aastatel jooksime mööda väljakuid ja karjusime "Vabadus! Vabadus!" aga kellelgi meist polnud aimugi, mis see selline on. Vähemalt meil, ma ei tea, kuidas teil oli. Siis läksid kõik oma köökidesse laiali ja ootasid, et nüüd siin kusagil tuleb vabadus. Et piisab sellest, kui mööda väljakut joosta aga selgus, et nii ei ole, inimene, kes sai välja laagrist, võib ette kujutada, et elasime sellises suletud ruumis, ei suuda värava taga kohe olla vaba. Ta ei tea, mis see vabadus selline on, kuidas seda teha ja ta hakkas ehitama oma uut maailma samade seaduste järgi.



  • Tänane hommik oli meie jaoks väga traagiline. Kaks tiibraketti tabasid Harkivit, Venemaa Föderatsiooni piiride lähedal asuvat linna. Seal on alati olnud palju venelasi ja nad on alati olnud sõbralikud. Seal olid soojad suhted. Seal on üle 20 ülikooli. See on linn, kus on meie riigis kõige rohkem ülikoole. Seal on särav ja tark noorus. Inimesed kogunesid sinna kogu aeg tähistama, kõik pidustused toimusid meie riigi suurimal väljakul, Vabaduse väljakul.
See on Euroopa suurim väljak. Seda nimetatakse Vabaduse väljakuks. Kas kujutate ette, et täna hommikul tabasid Vabaduse väljakut kaks tiibraketti? Kümned surnud - see on vabaduse hind. Me võitleme ainult oma maa ja vabaduse eest.
Vaatamata sellele, et kõik suurlinnad meie riigis on nüüd blokeeritud, ei või keegi meie vabadusse ja riiki sekkuda. Ja uskuge mind, nüüdsest on iga väljak igas Ukraina linnas Vabaduse väljak.


Luule muuda

Ah kõiki neid walusaid wäljakuid
neid nägusid ligi & kaugel
ma olexin kõigis neis uuesti
kui jätkux waid jõudu & laule
ma tulexin tantsides tagasi
mu häälest jääx kajama wallid
ses linnas mis läbi mu aegade
on ainsana alati kallis

  • Liisi Ojamaa, "LOOJANG/PYHA", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 78

Kirjandus muuda