Mul oli kavas ilmuda Valgesse Majja hoolikalt läbimõeldud strateegia ja tugeva meeskonnaga, kes mind toetab. Kui ma sellest räpasest kampaaniast, neist musttuhandeist viisidest, kuidas inimesed püüdsid mind kurja või ebasobivana maha kanda, üldse midagi õppisin, siis seda, et avalik arvamus on varmalt valmis iga tühja kohta täitma. Kui sa ei lähe ja ei määratle ennast ise, siis määratlevad sind kiiresti ja ebatäpselt teised. (lk 293)
Me elasime nüüd omamoodi mullis, mis eraldas meid vähemalt osaliselt argisest maailmast. Ma ei suutnud enam meenutada viimast korda, mil ise mingeid asju ajamas käisin või lihtsalt niisama pargis jalutasin. Iga käik nõudis läbirääkimisi nii seoses turvalisuse kui ajakavaga. Mull meie ümber hakkas aegamisi moodustuma kampaania käigus, kui Baracki tuntus kasvas ning üha vajalikumaks muutus seada piire meie ja üldsuse vahele - ning mõnedel juhtudel ka meie ning meie sõprade ja pereliikmete vahele. Mullis elamine oli kummaline ja ma ei nautinud seda eriti, ent samas ma mõistsin, et nii on kõige parem. Tänu politseieskordile ei jäänud meie autod enam valgusfooride taha seisma. Me käisime harva maja eesuksest sisse ja välja, kui oli võimalik käia kiirustades läbi töötajate sissepääsu või kaubalaadimise punkti kõrvaltänaval. Salateenistuse seisukohast - mida vähem nähtavad me saime olla, seda parem. (lk 300)
Ema elas lõpuks meie juures Washingtonis kaheksa aastat, kuid tol hetkel ta kinnitas, et kolimine on vaid ajutine, et ta jääb ainult senikauaks, kui tüdrukud on sisse elanud. Samuti keeldus ta enda mingisse mulli panemisest. Ta loobus salateenistuse kaitsest ning vältis meediat, selleks et hoida madalat profiili ja kerget sammu. Ta võlus Valge Maja majapidajaid, nõudes, et peseb ise oma pesu ning järgnevatel aastatel käis ta residentsist sisse ja välja nii nagu ise tahtis. Kui tal oli midagi vaja, kõndis ta väravast välja lähimasse CVS-i apteeki või Filene's Basementi kaubanduskeskusse, leidis uusi sõpru ja sai nendega lõunasöögi ajal korrapäraselt kokku. Iga kord, kui mõni võõras kommenteeris, et ta näeb välja täpselt nagu Michelle Obama ema, siis ta lihtsalt kehitas viisakalt õlgu, ütles: "Jaa, seda ma kuulen ühtepuhku," ning läks oma teed. Mu ema tegi asju omal moel, nagu oli seda alati teinud. (lk 304)
Malia oli kaheksane, kui Barack istus Chicagos tema voodiservale ja küsis, kas tema arvates sobib, kui ta kandideerib presidendiks. Praegu ma mõtlen, kui vähe ta toona teadis, kui vähe keegi meist saigi teada. Üks asi on olla Valges Majas laps. Hoopis teine asi oli püüda sealt väljuda täiskasvanuna. Kuidas oleks Malia võinud arvata, et ühel päeval järgnevad talle koolilõpuballile relvastatud mehed? Või et inimesed teevad pilte sellest, kuidas ta salaja sigaretti tõmbab ja müüvad need kõmuveebilehtedele? (lk 400)
Olime koos Barackiga elanud nüüdseks üle kuue aasta teadlikuna, et meie ise oleme provokatsioon. Kui vähemused üle riigi olid poliitikas, äris ja meelelahutuses tasapisi omandamas mõjukamaid rolle, sai meie perekonnast selle kõige silmapaistvam näide. Meie elamist Valges Majas olid tähistanud miljonid ameeriklased, kuid samas soodustas see teiste seas reaktsioonilist hirmutunnet ja rahulolematust. Vihkamine oli vana ja sügav ning sama ohtlik nagu alati.
Me kannatasime seda perekonnana, me kannatasime seda rahvana. Ja me elasime edasi nii väärikalt, kui suutsime. (lk 406)
Üleminek ongi lihtsalt millegi uue asemeletulek. Käsi pannakse piiblile, vannet korratakse. Ühe presidendi mööbel tassitakse välja ja teise oma sisse. Kapid tehakse tühjaks ja pannakse uuesti täis. Nii lihtne see ongi, uutel patjadel puhkavad uued pead - uued iseloomud, uued unistused. Ja kui sinu ametiaeg on otsas, kui sa lahkud viimasel päeval Valgest Majast, pead sa end nii mitmeski mõttes uuesti leidma. (lk 428)
