Vampiir on müütiline või folkloorne olend, kes toitub inimeste või loomade verest ning kellele omistatakse mitmesuguseid üleloomulikke võimeid.

Edvard Munch, "Vampiir" (1895)
Aleksander Promet, "Vampiir" (1922)

Proosa muuda

  • Ja seejärel, pöördudes teemade juurde, mis olid jätnud noore inimese teadvusesse palju sügavama jälje, jutustas neiu mehele lapsehoidjalt kuuldud üleloomulikke lugusid. Tema tõsimeelsus ja ilmselge usk kuuldud lugudesse kui tõelisusesse, ärgitasid üles isegi Aubrey uudishimu, ja ehkki tüdruk oli rääkinud palju kordi lugu elusast vampiirist, kes oli elanud aastaid oma sõprade ja lähedaste hulgas ning pikendanud igal aastal oma elu sellega, et võttis elu kaunilt neiult ja jõi tolle verd, tundis Aubrey ebameeldivat külmatunnet. Samal ajal üritas ta tüdrukut selliste rumalate ja jubedate fantaasiate uskumise pärast välja naerda. Aga Ianthe luges talle ette vanade meeste nimesid, kes olid lõpuks, peale seda kui paljud nende sugulased ja lapsed olid märgistatud põrgulise söögiisu verise märgiga, avastanud eneste seast selle olevuse. Ja kui tüdruk nägi, et teine teda ikkagi ei usu, palus ta meest, et see teda tõsiselt võtaks, sest oli täheldatud, et neile, kes söandasid selliste olevuste olemasolu kahtluse alla seada, näidati alati mingit tunnismärki, mis sundis neid kurbuse ja südamevaluga fakti siiski tõeks tunnistama. Ta kirjeldas mehele üksikasjalikult nende koletiste harilikku väljanägemist ja Aubrey taipas õudustundega, et kuuleb üsna täpset lord Ruthveni kirjeldust.
  • Tüdruk oli küsinud enda vanematelt vampiiride kohta ja nii ema kui isa olid talle mitmete inimeste juuresolekul kinnitanud, et need olevused tõepoolest eksisteerivad, kahvatudes ainuüksi selle sõna nimetamisel õudusest. Varsti pärast seda otsustas Aubrey suunduda ühele oma järjekordsele ekskursioonile, mis pidi tal mitu tundi aega võtma. Kui tema võõrustajad kuulsid selle koha nime, palusid kõik teda tõsiselt, et ta ööseks tagasi pöörduks, sest tee pidi teda vältimatult viima läbi metsa, kuhu ükski kreeklane peale päikeseloojangut ühegi hinna eest jalga ei tõstaks. Nad kirjeldasid seda kui kohta, kus vampiirid pidasid oma öiseid orgiaid ja sellele, kes söandas neile ette jääda, said osaks kõige jälgimad piinad, mida need olevused välja mõelda oskasid. Aubrey suhtus nendesse väidetesse kergelt ja proovis neid rääkijaid pilkealuseks teha, aga kui ta nägi, kuidas nad värisema hakkasid, kui tema üritas pilgata nii võimsaid põrgukoletisi, kelle nimegi mainimisel jäätus veri nende soontes, jäi noormees mõtlikult vait.
  • Noormees jäi taas pimedusse, kuid millist õudust ta tundis, kui tõrvikuvalgus taas temale langes ja sisse tassiti tema kauni armastatu elutu keha. Ta sulges silmad ja lootis, et see on kõigest unenägu, mis põhjustatud tema haiglasest kujutlusvõimest, aga silmi avades nägi ta jälle sedasama naisekuju, kes lebas tema kõrval põrandal. Neiu nägu oli surmkahvatu, isegi tema huultel polnud jälgegi punakast toonist, kuid tema näol valitses kummaline rahu, mis muutis surnud tüdruku näo peaaegu sama kauniks kui elavana. Neiu kael ja rind olid verised ja tema kaelal olid näha hambajäljed, paljastades koha, kus veen oli avatud. Tema ümber seisvad mehed osutasid tüdruku kaelale ja karjusid hirmunult: "Vampiir! Vampiir!" Kiiresti valmistati lihtne kanderaam ja Aubrey tõsteti selle hingekese kõrvale, kes oli alles äsja olnud tema nii paljude helgete ja unenäoliste, ent nüüdseks purunenud unelmate objekt. Eluõis oli noore naise sees närbunud.
  • Hommikul vara üles tõustes tahtis ta astuda hütti, kuhu surnukeha oli jäänud, aga talle astus vastu üks röövel, kes ütles, et laip ei ole enam seal. Bandiidid olid andnud surevale lordile lubaduse, et toimetavad tema surnukeha lähedalasuva mäe tippu, et seda valgustaksid esimese surmajärgse kuupaiste külmad kiired. Aubrey oli üllatunud ja võtnud kaasa mitu meest, otsustas ta matta lordi sinna samasse, kus too lebas. Aga kui nad jõudsid mäetipule, ei leidnud nad seal jälgegi surnukehast ega riietest, ehkki röövlid vandusid, et olid asetanud keha kaljule, mida nad Aubreyle näitasid. Veidi aega kaalus Aubrey kõiksugu kummalisi variante, kuid pöördus lõpuks onni tagasi veendumuses, et bandiidid olid laiba maha matnud, et selle riided endale saada.


  • Joovastus tõi endaga kaasa, et ma muutusin julgemaks, nii et mu pilk sageli peatus naisel, pealegi, kui see istus otse mu vastas. See joovastas mind veelgi rohkem, nii et ma arvasin ta silmist leidvat lubadusi, mida ma seni uneski poleks oodanud. Temagi vaatas mind üksisilmi, ja ta kõrge valge rind, mida pihik ainult pooleni varjas, tõusis ja langes, nagu oleks ta hääletult hingeldanud. Aga ta ei teinud sellest mingit saladust oma abikaasa ees, vaid selle poole pöördudes ütles ta:
— Kas ei arva teiegi, mu isand ja käskija, et meie armas doktor on saanud juba veidi verd põskedesse?
Kui ma trepist üles oma tuppa läksin, tundus mulle, nagu oleksid mu jalad liiga lühikesed, nii et ma kõndisin nagu patjadel. Olin nii uimane, et heitsin seliti voodile, ilma et oleksin ennast riidest lahti võtnud. Mulle tundus, nagu lamaksin paadis, mida lainetav jõgi allavett kandis. Enne uinumist vaatasin üksisilmi akent — taevas oli harukordselt hele, sest oli täiskuu aeg. Mäletan, et nägin isegi ühe linnu varju, ja ma polnud kindel, kas see oli seespool või väljaspool trellisid, sest ma teadsin, et aknal polnud klaasi. See vari möödus aknast mitu korda ja mulle tundus, nagu tuleks see järjest lähemale.
Sulgesin silmad ja mu viinauimane kujutlusvõime tõi kohe mu juure naise, kes oli vähemalt pool mu joovastusest. Mu kumisevais kõrvus kostis ta hääl, mis hüüdis mu nime — mitte mu nime Johannes, vaid nime Jan, mida ammu enam keegi polnud tarvitanud. Hääl sosistas midagi — kuna see pidi olema mu enda kujutlus, ei hakka ma neid sõnu siin kordama, aga neist oli küllalt, et äratada kõige lihalikumaid tundeid. Ja nüüd oli see nii lähedal, et tundsin tulist hingeõhku oma näol. Mu käed tõusid, et seda unekujutust kinni püüda, aga vajusid kohe jõuetult alla. Nagu oleks mingi raskus mind maha surunud ja samal ajal enda poole tõmmanud. Uni takistas mind oma mõttes edasi patustamast.
Ärkasin järsku, kui tundsin teravat valu, nagu oleks keegi mind nõelaga torganud. Valu oli olnud ainult hetkeline, aga sellele järgnes hirmutunne ja samal ajal magus nauding, mis sundis mind üleni värisema. /---/
Arvasin juba, et olin kõike ainult unes näinud. Aga kipitus kaelal sundis mind seda käega katsuma, ja kui ma oma sõrmi vaatasin, nägin neil verejälgi. Ometi olin nii uimane, et ma selle üle lähemalt järele ei mõelnud. Ükskõik mis viisil see oli sündinud — mu uks oli seespoolt riivis ja aknast polnud kellelgi võimalik sisse tulla, kui teda just tiivad ei kandnud. Heitsin uuesti voodisse ja uinusin peaaegu kohe. Magasin raskelt ja kaua, ning hommikul ärgates oli kõik mu meelest ainult unenägu. Kuni ma oma ihutud käsipeeglisse vaadates leidsin kaelal tardunud vere jälgi ja väikse poolkuukujulise haava, mis sarnanes mingi väikse looma hambajäljele.


  • [Poiss:] "Kas te tahtsite Freniere'i kaitsta, kuna tundsite juba ammu midagi Babette'i vastu?"
"Sa mõtled selle all armastust," ütles vampiir. "Miks sa kardad seda välja öelda?"
"Sest te rääkisite kõrvaltvaatamisest," vastas poiss.
"Kas sa arvad, et inglid on kõrvaltvaatajad?" küsis vampiir.
Poiss mõtles hetke. "Jaa," kostis ta siis.
"Aga kas inglid pole võimelised armastama?" küsis vampiir. "Kas inglid ei vaata siis Jumala poole, pilk täis armastust?"
Poiss mõtles hetke. "Armastust või imetlust," ütles ta.
"Mis vahet seal on?" küsis vampiir mõtlikult. "Mis vahet seal on?" See ei olnud poisile esitatud mõistatus. Vampiir küsis seda endalt. "Inglid tunnevad armastust ja uhkust... uhkust selle üle, et nad pole pattu langenud... ja viha. Need võimsad tunded on omased kõrvaltvaatajatele, kelle jaoks tunne ja tahe on üks ja seesama," ütles ta viimaks. (lk 45-46)
  • [Armand:] Mis sa arvad, kui paljud vampiirid peavad surematusele vastu? Esiteks on neil surematusest äärmiselt vale ettekujutus. Sest surematuks saades tahavad nad, et kõik väline nende elus jääks selliseks, nagu see on, ega rikneks ajahamba all: sama usaldusväärse tegumoega tõllad, sama lõikega rõivad nagu nende hiilgeajal, inimesed, kes rõivastuvad ja räägivad just nii, nagu nemad on harjunud mõistma ja hindama. Kuid tegelikult muutub kõik peale vampiiri enese, kõigele peale vampiiri enese saab osaks pidev roiskumine ja moondumine. Varsti muutub see surematus paindumatu mõistusega ja tihti isegi paindliku mõistusega vampiirile karistuseks pattude eest lootusetult arusaamatute ning väärtuseta kujude ja vormide hullumajas. Ühel õhtul tõuseb vampiir üles ja taipab seda, mida ta on võib-olla juba aastakümneid peljanud – et ta lihtsalt ei taha enam mingi hinna eest edasi elada. Et mis iganes olelusstiil või -mood või -vorm oli surematuse tema jaoks kütkestavaks muutnud – nüüd oli see maa pealt pühitud. Ja mitte miski peale tapmise ei tõota meeleheitest vabanemist. Ja see vampiir läheb välja surema. Keegi ei leia tema jäänuseid. Keegi ei tea, kuhu ta on läinud. (lk 209-210)
  • "Ma pean selle ajastuga ühendusse astuma," ütles ta mulle rahulikult. "Ja ma saan seda teha sinu kaudu... mitte õppides sinu käest asju, mida ma võin ühe hetkega kunstigaleriis näha või tunni ajaga mõnest paksust raamatust lugeda... sa oled selle ajastu vaim, sa oled selle ajastu süda," jäi ta enesele kindlaks.
"Ei, ei." Vehkisin kätega. Tundsin, et võin kohe mõrult, hüsteeriliselt naerma hakata. "Kas sa siis ei mõista? Ma pole ühegi ajastu vaim. Ma olen kõigega vastuolus ja olen seda alati olnud! Ma pole kunagi kuulunud kuhugi ega kellegi juurde!" See oli liiga valus, liiga tõsi.
Kuid tema nägu lõi ainult vastupandamatus naeratuses särama. Näis, et ta ei suuda naeru pidada, ning siis hakkasid ta õlad sellestsamast naerust vappuma. "Aga, Louis," ütles ta tasa. "See ongi sinu ajastu vaim. Kas sa siis ei saa sellest aru? Kõik teised tunnevad sama mis sina. Sinu pattulangemine ja usukaotus on olnud kogu sajandi langus." (lk 212)
  • Anne Rice, "Intervjuu vampiiriga" [1976], tlk Triin Tael, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2008


  • Ja Igorite suguvõsale meeldis vampiiride juures töötada. Vampiirid magasid korrapäraselt, olid teenijate vastu tavaliselt viisakad ja – oluline pluss – ei nõudnud palju tööd voodite ülestegemise ja toiduvalmistamise osas, ning reeglina oli neil olemas jahe, ruumikas kelder, kus Igorid võisid oma tõelisele kutsumusele anduda. See kaalus kuhjaga üles need juhtumid, kus vampiiride tuhka kokku pühkida tuli. (lk 46)
  • "Juba üks hammustus on liiast?" kordas Vimes. Ta tundis selle moonutatud mantra ära. "Kas te olete... karsklane?"
"Nüüd juba peaaegu neli aastat."
"Verd üldse ei joo?"
"lkka. Loomade ferd. See on nende fastu palju leebem, kui neid tappa, fõi mis teie arvate? Loomulikult teeb hammustus nad faguraks, aga ausalt öeldes pole niikuinii tõenäoline, et mõni lehm Aasta Helgeima Pea auhinna fõidaks. Seni ei ole ma sisse fajunud, härra Fimes."
"Tagasi vajunud. Meie ütleme "tagasi vajunud"," lausus Vimes nõrgalt. "Ja... kas see asendab inimverd?"
"Nagu limonaad asendab fiskit. Uskuge mind. Kuid intelligentne mõistus fõib leida... aseaine." (lk 241)
  • Terry Pratchett, "Viies elevant", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2006


  • Läbi aegade on vampiiriuurijaid hämmeldanud kaks küsimust. Esiteks: miks on vampiiridel nii suur võim? Vampiire on ju nii lihtne tappa, viitavad uurijad. Lisaks südamesse löödud teibale - mis aitab ka täiesti normaalsete inimeste vastu, nii et kui teil teibaid peaks üle jääma, siis ei pruugi need raisku minna - on nende teise ilma saatmiseks veel tosinate kaupa muid võimalusi. Klassikalisel ajastul veetsid nad terve päeva kusagil kirstus, ainsaks valvuriks mõni vanaldane kobavõitu küürakas, kellest poleks erilist vastast väikeselegi jõugule. Aga ometi suudab üksainuke vampiir hoida tervet kogukonda tusaselt allaheitlikuna...
Teine mõistatus: miks on vampiirid alati nii rumalad? Just nagu poleks päev läbi õhturiietuses ringikäimine juba iseenesest piisavalt äraandlik - miks peavad nad veel elama vanades lossides, mis pakuvad oma hõlpsasti maharebitavate kardinate ja seinakaunistustega, millest on lihtne mõnd ususümbolit valmis käänata, ohtralt võimalusi vampiiri hävitamiseks? Kas nad tõesti kujutlevad, et suudavad oma nime tagurpidi kirjutades kellegi ära petta?
  • Terry Pratchett, "Carpe Jugulum", tlk Triinu Pakk-Allmann, 2006, lk 5-6


  • Kõigepealt tulid päkapikud, mõtles William tagasi oma laua juurde minnes. Neid mõnitati nende töökuse ja kasvu pärast, aga nad rügasid usinalt edasi, pilk maas, ning jõudsid õitsvale järjele. Siis tulid trollid, ja nemad said juba natuke paremini hakkama, sest keegi ei kipu eriti pilduma kive seitsme jala kõrguste olendite pihta, kes võivad terveid kivirahne vastu visata. Siis tulid zombid kirstust välja. Paar libahunti roomas ukse alt sisse. Pöialpoisid olid alguses tekkinud raskustest hoolimata kiiresti integreerunud, sest nad olid visad ja neid pahandada oli veel ohtlikum kui trolle – troll vähemalt ei saa sul püksisäärest üles joosta. Neid liike ei olnudki enam palju, kes välja jäid.
Vampiirid ei löönud aga kuidagi läbi. Nad ei olnud seltsivad – isegi omasuguste keskel –, nad ei mõelnud ühtse liigina, nad olid ebameeldivalt iseäralikud ja, üks mis kindel, neil ei olnud oma toidupoode.
Nüüd siis oli mõnele arukamale neist koitma hakanud, et rahvas lepiks vampiiridega ainult siis, kui nad lakkavad olemast vampiirid. See oli ühiskonda vastu võtmise eest kõrge hind, aga võib-olla mitte nii kõrge kui see, mille juurde käib pea mahalöömine ja tuha jõkkepuistamine. (lk 103)
  • "Juustu!" ägas ta. "Palun thooge mulle juustu! Või suur öun! Midagi, mida hammustada! Paaalun!"
"Siin keldris ei ole midagi sellist..."
"Hoidke minust eemale! Ja ärge hingake niimoodi!" halas Otto.
"Mismoodi?"
"Et rind niimoodi paisub ja töuseb ja fajub! Ma olen ju fampiir! Minestav noor neiu, palun saage aru, hingamine, rinna foogamine... zee kutsub minu zeest esile midagi kohutavat..." Ta ajas end jõnksatusega püsti ja haaras kuuereväärilt musta paela. "Aga ma olen thugev!" karjus ta. "Ma ei fea kõiki alt!"
Ta oli jäigalt valveseisangus, kuid tema piirjooned olid pisut hägused, sest vabin raputas teda pealaest jalatallani, ja ta hakkas väriseva häälega laulma: "Thäita meil ülezanne, thulge faid, faid, faid, ootab thassike teed ja üks sai, sai, sai..." (lk 169)
  • Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007


  • Vampiir oli näljane. Olin varemgi kuulnud, et jaapanlaste leiutatud kunstveri kõlbas küll hädapäraseks toiduaineks, kuid ei kustutanud nende nälga, mistõttu esines aeg-ajalt "kahetsusväärseid vahejuhtumeid". (See on vampiiripärane ümberütlemine inimolendi verest tühjakslaskmise kohta.) Seal ta siis oli, Denise Rattray, silitades oma kõri, pöörates pead siia- ja sinnapoole... kus on alles lipakas. (lk 10)
  • Kuna vampiiriverel usutakse olevat haigusvaevusi ajutiselt leevendavat ja seksuaalenergiat tõstvat toimet, umbes nagu prednisoonil ja Viagral ühtekokku, siis on mustal turul suur nõudlus ehtsa, lahjendamata vampiirivere järele. [---] See oli juba kaks aastat olnud kuumim moeravim. Asjaolu, et mõni ostja pärast vampiirivere joomist hulluks läks, ei vähendanud teiste tungi selle järele kuigivõrd.
Kuivakslastud vampiir ei pidanud reeglina enam kuigi kaua vastu. Kuivakslaskjad jätsid vampiirid kinniseotuna surema või viskasid lihtsalt kusagile vedelema. Kui päike seejärel tõusis, oligi lool sellega lõpp. Teinekord võis lugeda ka juhtumitest, kus osad olid vahetunud ning vampiiril oli õnnestunud vabaks saada. Siis lõppes asi surnud kuivakslaskjatega. (lk 11-12)
  • Charlaine Harris, "Surnud, kuni jõuab öö", tlk Annemari Oherd, Tallinn: Kirjastuskeskus, 2010


  • Mu silmad kohanesid hämara valgusega ja ma nägin Linki kahkjal kaelal kaht tillukest haava, mis olid sinna jäänud kahest siledast kihvast.
"Ta hammustas sind?" Kargasin temast eemale, tõmbasin Lena voodist välja ja surusin ta oma selja taga vastu seina.
"Nii et mul oli siis õigus? Sa püha perse!" Link istus minu voodi peale ja vajutas pea käte vahele. Ta nägi õnnetu välja. "Kas mina muutun siis nüüd üheks neist vereimejatest?" Ta jõllitas Lenat, oodates temalt kinnitust sellele, mida ta juba isegi teadis.
"Põhimõtteliselt jah. Ilmselt sa juba muutud, aga see ei pruugi tähendada, et sinust saab vereinkuubus. Sa võid selle kihuga võidelda, nagu onu Macon seda tegi, ja toituda mitte verest, vaid unenägudest ja mälestustest." Ta trügis minu selja tagant välja. "Rahune maha, Ethan. Ta ei hakka meid ründama nagu mingi vampiir teie, surelike, armetutes õudusfilmides, kus kõik nõiad kannavad musti kübaraid."
"Vähemalt näeksin ma mustas hea välja." Link ohkas. "Ja kaabuga." ("22.06. Värske veri")

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel