Elin Danielson-Gambogi, "Viinamäel" II (1898)

Proosa muuda

  • "Noh, jumalaga siis, mu armsaim ja parim sõber."
"Pigemini küll nägemiseni, sest ma ei saa siiamaani aru, miks te ometi ei asu elama minu juurde Blois'sse. Te olete ju nüüd vaba, te olete ju nüüd rikas. Kui sooviksite, ostaksin teile ilusa mõisa Chiverny või Bracieux' ümbruses. Siis oleksid teil maailma kõige ilusamad metsad, mis puutuvad kokku Chambord'i laantega. Ja lisaks suurepärased rabad. Teie, kes te armastate jahti, armas sõber, ja kes te tahes-tahtmata olete poeet, leiate seal faasaneid, rookanu ja rägaparte, kõnelemata päikeseloojanguist ja paadisõitudest, mis Nimrodis ja Apollos endas kadedust võiksid äratada. Kuni ostuni elaksite La Fère'is ja me käiksime viinamägedel harakaid laskmas, nagu tegi kuningas Louis XIII. See on meiesugustele vanakestele sobiv mõistlik meelelahutus."
D'Artagnan haaras Athose käed.
"Armas krahv, ma ei ütle teile ei ega jaa. Lubage, et ma jään mõneks ajaks Pariisi. See on mulle hädavajalik kõigi minu asjade korraldamiseks ja selleks, et vähehaaval harjuda rõhuva ja meelitava mõttega, mis mind painab ja pimestab. Ma olen rikas, ja ma tunnen ennast. Senikaua kuni rikkus ei ole mulle harjumuseks saanud, olen ma väljakannatamatu tüüp. Ma pole aga siiski veel nii rumal, et näitaksin oma vaimupimedust sellisele sõbrale nagu teie, Athos. Ülikond on ilus, ülikond on rikkalikult kullaga tikitud, aga ta on uus ja hõõrub mind õmblustest." (lk 285)


Luule muuda

Kui tema küünal on vaka all, purjetavad luuletused Veneetsia
kanalitel ja Normandia veiniistandustes.