Erich Fromm

Erich Fromm (23. märts 1900 Frankfurt Maini ääres – 18. märts 1980 Locarno) oli saksa-ameerika psühhoanalüütik, filosoof ja sotsioloog, Frankfurdi koolkonna esindaja, üks neofreudismi rajajaid.

Armastuse kunst

"Armastuse kunst", tlk Ann Alari, 2. tr, Pegasus, 2006

Võimalused, mida enese köitvaks muutmisel kasutavad nii mehed kui ka naised, on head kombed, vestlusoskus, abivalmidus, tagasihoidlikkus, sõbralikkus. Paljud enese meeldivaks muutmise viisid on samad, mida kasutatakse edu saavutamiseks, et "võita sõpru ja mõjustada inimesi". Õigupoolest on see, mida enamik inimesi meie ühiskonnas armastust väärivaks peab, midagi populaarsuse ja sugulise võlu vahepealset. (lk 12),
Meie aja inimese õnn sisaldab erutust, mida ta tunneb, vaadates poeaknaid ning ostes kõike, mida ta endale lubada võib, kas siis sularaha eest või järelmaksuga. Inimene (mees või naine) hindab teisi samamoodi. Mehele on köitev tütarlaps - nii nagu naisele köitev meeski - võit, mida ta jahib. "Köitev" iseloomustab teatud häid omadusi, mis on moes ning mille järele on isiksuseturul suur nõudlus. See, mis teeb inimese köitvaks nii füüsiliselt kui ka vaimselt, on sõltuv ajastu moest. (lk 13)
Igal juhul on nii, et tavaliselt armutakse selliste inimväärtuste kandjasse, kellele on omalt poolt vahetuskaubana midagi pakkuda. Mina olen valmis tehinguks: valitud objekt peab minu jaoks sotsiaalsete väärtuste kandjana olema ihaldatav, samas peaks ta mind tahtma - arvestades nii minu ilmselgeid kui ka varjatud plusse ja potentsiaali. Niisiis, kaks inimest armuvad, kui nad tunnevad, et on leidnud parima, mida turg pakub, ning arvestades piire, mille seavad nende eneste vahetusväärtused. Tihti on nii nagu kinnisvara ostmiselgi, et varjatud potentsiaal, milles nähakse arenguvõimalust, mängib tehingu sõlmimisel olulist osa. Kultuuri puhul, kus domineerib orienteeritus turule ning materiaalne edu on omaette silmapaistvaks väärtuseks, ei tasu imestada, et inimeste armastussuhted põhinevad samasugusel vahetusmudelil, mis valitseb kauba- ja tööjõuturul. (lk 13)
Kui kaks inimest, kes seni on olnud võõrad - nagu me kõik üksteisele oleme - , lasevad ühtäkki nende vahel olnud müüril kokku variseda, tunnevad teineteise lähedust, tunnevad end ühena, siis see ühtekuuluvuse hetk ongi elu kõige joovastavam, kõige erutavam kogemus. Mida kõrvalejäetum, eraklikum ja armastusest ilmajäetum inimene, seda ilusam ja imelisem on talle see kogemus. Imeline intiimsus on sageli kergem tekkima, kui ta põimub või algab seksuaalsest ligitõmbavusest, mis lõpeb seksuaalvahekorraga. Ometi ei ole seda tüüpi armastus juba oma olemuseltki kestev. Kaks inimest saavad läbinisti tuttavaks, nende intiimsus kaotab järjest enam oma imelisusest, kuni lõpuks on nii, et antagonism, pettumused ja vastastikune tüdimus surmavadki selle, mis on veel järele jäänud esialgsest meeldivast erutusest. Kõike seda muidugi ette ei teata; tegelikult arvatakse, et sõgeda armumise suurus, teineteise järele "hull" olemine ongi suure armastuse tõend, ometi võib see näidata vaid inimeste eelnenud üksioleku ulatust. (lk 14)
Aga peale teooria ja praktilise õppimise on olemas ka kolmas asjaolu, mille arvestamist on vaja selleks, et mingis kunstis meisterlikkust saavutada - kunstis meisterlikkuse saavutamiseks on vaja sellele jäägitut pühendumist: maailmas ei tohi olla midagi tähtsamat kui valitud kunst. See käib nii muusika, meditsiini, puutöö kui ka armastuse kohta. Ning võib-olla peitubki siin vastus küsimusele, miks meie aja inimesed nii harva viimati mainitud kunsti püüavad õppida, hoolimata ilmselgetest ebaõnnestumistest; vaatamata sügavale armastusihale peetakse peaaegu kõike tähtsamaks kui armastust - olgu tegemist edu, prestiiži, raha või võimuga, vaat et kogu meie energia kulub selleks, et õppida, kuidas nimetatud eesmärke saavutada, ning selleks, et õppida armastama, ei jää peaaegu midagi. (lk 15-16)
Inimese sügavaim vajadus on üle saada eraldatusest, vabaneda üksilduse vanglast. Täielik läbikukkumine selle eesmärgi saavutamisel lõpeb hullumeelsusega, kuna täieliku eraldatusega kaasnevast paanikast võib üle saada vaid sedavõrd radikaalse eemaldumisega ümbritsevast maailmast, et eraldatusetunne lihtsalt kaob - ka ümbritsev maailm on siis inimesele kadunud. (lk 19)
Demokraatlikus ühiskonnas on teisitimõtlemine võimalik, ja tegelikult ongi nii, et seda esineb igal juhul; totalitaarse süsteemi puhul võib aga loota, et vaid mõned ebatavalised kangelased ja märtrid võivad kuulekusest keelduda. Ent sellisele erinevusele vaatamata ilmneb demokraatlikes ühiskondades tohutult tugev kalduvus konformismile. Põhjus on selles, et kokkukuuluvuse otsinguile peab vastama lahendusega, ning kui ei ole olemas teist või paremat võimalust, siis saab valitsevaks karjaühtsusel põhinev kokkukuuluvus. Loomulikult võib aru saada erinev olemise hirmu jõust, hirmust olla karjast vaid mõne sammu kaugusel - kui eraldatusekartust mõista sügavuti. Mõnikord muutub teisitimõtlemise hirm lihtsalt hirmuks praktiliselt eksisteerivate ohtude ees, mis teisitimõtlejat võivad ähvardada. Ja kõigele vaatamata on tegelikult ikkagi nii, et inimesed tahavad olla mugandujad märksa suuremal määral, kui nad selleks sunnitud on - vähemalt Lääne demokraatia tingimustes. (lk 22-23)
Kaasaegne ühiskond jutlustab individuaalsuse minetanud võrdsusideaali sellepärast, et tal on vaja inimaatomeid, mis kõik oleksid ühesugused, et mass-kogum funktsioneeriks sujuvalt, ilma hõõrdumiseta; kujunebki nii, et kõik täidavad samu käske ning on ometi veendunud, et järgivad oma soovunelmaid. Kaasaegne seeriatootmine nõuab kaubaartiklite standardiseerimist; inimeste standardiseerimist nimetataksegi "võrdõiguslikkuseks". (lk 25)
Ühtsus, mis saavutatakse loova tööga, ei ole inimestevaheline; ühtsus, mis saavutatakse orgialikus ühtesulamises, on kaduv; ühtsus, mis saavutatakse mugandumisega, on kõigest pseudoühtsus. Järelikult on tegemist vaid osaliste vastustega eksistentsiprobleemidele. Täielik vastus peitub inimestevahelise ühenduse saavutamises, teise inimesega ühinemises, armastuses. (lk 27)
Armastus on aktiivsus/tegevus, mitte passiivne afekt; see on "kusagil olemine", mitte "kuhugi langemine". Kõige üldisemalt võib armastuse aktiivset olemust edasi anda väitega, et armastus tähendab peamiselt andmist, mitte saamist. (lk 31)
Lugupidamine tähendab hoolitsust selle eest, et teine inimene saaks kasvada ja kujuneda selliseks, nagu ta tegelikult on. Nõnda siis välistab lugupidamine ühe inimese kasutamise teise poolt. Ma tahan, et armastatud inimene kasvaks ja kujuneks enesest lähtuvalt, mitte selleks, et mind teenida. Kui ma teist inimest armastan, tunnen ma end temaga ühena, ent näen teda sellisena, nagu tema on, mitte sellisena, nagu ma teda kasutusobjektina vajan. Täiesti selge, et lugupidamine on võimalik vaid siis, kui mina olen saavutanud sõltumatuse: kui ma suudan seista ja kõndida ilma karkudeta - ilma et ma peaksin kellegi üle võimutsema, teda kasutama. (lk 37)
Psühholoogia kui teadus on piiratud, nii nagu teoloogia loogiline tagajärg on müstitsism, nii on psühholoogia lõpptagajärg armastus. (lk 41)
Transtsendentsivajadus on inimese üks põhilisi vajadusi, mis kasvab välja eneseteadvustamisest - asjaolust, et inimene ei ole rahul olendi rolliga, et ta ei suuda nõustuda sellega, et on lihtsalt lauale visatud täring. Ta tahab end loojana tunda, ta tahab loodu passiivset rolli ületada. (lk 58)
Kui armastada ligimest kui inimolendit on voorus, siis peab olema voorus ja mitte pahe armastada iseennast, kuna minagi ju olen inimolend. Ei eksisteeri sellist kontseptsiooni inimesest, mis minu välja jätaks. Õpetus, mis kuulutab säärast kõrvalejätmist, osutub sisemiselt vastuoluliseks. Mõte, mida väljendab Piibli käsk "armasta oma ligimest nagu iseennast!", seisneb selles, et lugupidamist omaenda terviklikkuse ja kordumatuse suhtes ning enesearmastust ja mõistmist ei saa eraldada lugupidamisest teise inimese suhtes, tema armastamisest, mõistmisest. Armastus enese vastu on lahutamatult seotud armastusega ükskõik kelle vastu. (lk 66)
Nii nagu tänapäeva psühhiaatrid soovitavad müüjal olla õnnelik, sest see tõmbab ostjaid ligi, nii soovitavad mõned jutlustajad usku Jumalasse kui edu saavutamise vahendit. "Tehke Jumalast partner" tähendab pigem seda, et tehke Jumal äripartneriks, kui seda, et saage temaga üheks armastuses, õigluses ja tões. Nii nagu vennaarmu asemele on tulnud umbisikuline asjalik lahkus, nii on Jumal tehtud ühendfirma Universum kaugelolevaks peadirektoriks; te teate, et ta on olemas ja juhib kogu etendust (mis tõenäoliselt ka ilma temata toimuks), te ei näe teda kunagi, aga "oma osa täites" tunnustate te teda juhina. (lk 110)
Võiks arvata, et tänapäeva inimesele pole miski omasem kui distsipliin. Veedab ta ju kaheksa tundi päevas kõige distsiplineeritumal kombel rangelt reeglipärastatud töö juures? Tõsi on aga ka see, et väljaspool tööd ilmutab tänapäeva inimene erakordselt vähe enesedistsipliini. Kui ta parajasti ei tööta, siis tahab ta laiselda, looderdada, või peenemat sõna kasutades "lõdvestuda". Soov laiselda tekib suures osas vastusena elu üldisele rutiinile. Kuna inimene on sunnitud kaheksa tundi päevas kulutama oma energiat eesmärkide nimel, mis ei kattu tema enese omadega, töötama viisil, mis pole talle sisemiselt omane, vaid töörütmist ette kirjutatud, siis hakkab ta lihtsalt vastu ja tema vastuhakk avaldub lapsikus eneserahuldamise vormis. Ja veel, võitluses autoritaarsuse vastu on ta muutunud umbusklikuks distsipliini suhtes üldse - nii selle suhtes, mida sunnib peale mingi seletamatu autoriteet, kui ka mõistuspärase enesedistsipliini suhtes. Ilma viimaseta kaotab aga elu terviklikkuse, muutub kaootiliseks, inimene pole võimeline millelegi keskenduma. (lk 112)
Kurikuulus on objektiivsuse puudumine, mida kohtab teiste rahvaste üle otsustamisel. Ikka ja jälle jõutakse selleni, et võõras rahvas on rikutud ja kuratlikult halb, oma rahvas aga õige asja eest väljas, hea ja üllas. Iga vaenlase tegu hinnatakse ühe mõõdupuu järgi, iga oma tegu teise mõõdupuu järgi. Isegi vaenlase heategusid peetakse erilise pahelisuse märgiks: sellega nagu püütaks meid ja maailma petta; aga meie enda häbiteod on vajalikud, need teenivad üllaid eesmärke. Tõepoolest, kui lähemalt uurida rahvaste- ja inimestevahelisi suhteid, siis jõuab järeldusele, et objektiivsus on neis erandlik, suuremad ja väiksemad nartsislikud moonutused aga reegel. (lk 123)
Haridus tähendab aidata lapsel realiseerida oma võimeid. Hariduse vastand on manipuleerimine, mis põhineb usu puudumisel võimete arengusse ja veendumusel, et lapsele on hea, kui täiskasvanud istutavad temasse vaid seda, mida peavad soovitavaks, ja suruvad maha seda, mis tundub ebasoovitav. Robotisse pole vaja uskuda, kuna temas puudub ju elu. (lk 127)
Paradoksaalne küll, aga tänapäeval on paljude inimestega nii, et ärkvel olles on nad pooleldi unes ja magades või magama jääda üritades on nad pooleldi ärkvel. (lk 131)
Pole sugugi juhus, et uustestamentlikust ligimesearmastuse põhimõttest on saanud tänapäeva soosituim religioosne elujuhis; seda võib ju tõlgendada korrektsuse ja ausa mängu eetikana, pealegi saab igaüks sellest aru ja on valmis seda ka järgima. Ent armastuse praktika on mõeldamatu, kui inimene ei mõista, mille poolest korrektsus ja aus mäng armastusest erinevad. (lk 133)
Paratamatult on armastusvõimelised inimesed praeguses süsteemis erandid; armastus on tänapäeva läänelikus kultuuris marginaalne nähtus. Mitte niivõrd sellepärast, et paljud ametid armastust välistavad, kui just sellepärast, et valitsev on toodangukeskne ja tarbimisahne ühiskonna vaim, mille vastu end edukalt kaitsta suudab vaid juurdunud tavasid eirav isiksus. Need, kes võtavad armastust tõsiselt ja peavad seda inimeksistentsi probleemide ainsaks ratsionaalseks lahenduseks, peavad lõpuks mõistma, et meie ühiskonna elus tuleb läbi viia tähtsaid ja radikaalseid muutusi, et armastus muutuks erandlikust ja harvaesinevast nähtusest sotsiaalseks nähtuseks. (lk 134-135)