Kalju Kangur

Kalju Kangur (25. oktoober 1925 Vana-Kuuste, Tartumaa – 15. jaanuar 1989 Tartu) oli eesti luuletaja, tõlkija ja lastekirjanik.

Ta on avaldanud 4 sonetikogu ("Sonetid" 1979, "Portselantantsud" 1981, "Möödumatus" 1982, "Sonetiraamat" 1988–1989), epigrammiraamatu "Vale mees vaadis" (1973), populaarsed lasteraamatud "Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid" (1969) ja "Unenäod kristallkohvris" (1979) ning tõlkinud vene luuleklassikat.

Tõlkeid

• Aleksandr Puškin, "Ruslan ja Ludmilla", (1969)
• (Aleksandr Puškin), "Valik luulet", (1974)
• Valeri Brjussov, "Nägemise ülistus", (1978)
• Ivan Bunin, "Päikesetempel", (1982)
• Vjatšeslav Ivanovitš Ivanov, Fjodor Sologub, Mihhail Kuzmin, "Viinamäesügis", (1986)
• Aleksandr Blok, "Ööbikuaed", (1972 koos teiste tõlkijatega)

Unenäod kristallkohvris

Tallinn: Eesti Raamat 1979

• "Lase mul minna tagasi oma konnatiiki," palus iga päev kuningapoja kaasa, kes oligi ju tegelikult konn.

Viimaks pidi kuningapoeg järele andma. Ta saati oma kauni kaasa konnatiigi kaldale. Aga seal ei suutnud ta temast enam lahkuda. Nii nad läksid koos nõid Sutraputra osmikusse, astusid nõia ette ja palusid, et see muudaks nad mõlemad konnaks. Nõid Sutraputra, kes oli parajasti heas tujus, tegigi seda otsekohe.

• "Konnatiigi valitsejad", (lk 17-18)
• Kui kuningas lõunalauda istus, kõneles kokk:

"Täna on lõunaks praetud kartulid ja koorejäätis. Loodan, et kuningas on rahul..."

"Mitte sugugi!" pahandas kuningas. "Olgu lõunaks laual praetud jäätis ja kartulikoored!"

• "Isemeelne kuningas", (lk 20-21)
• Lossiaias katkus aednik endal juukseid. Ta ei osanud enam midagi peale hakata. Kõik lõvilõuad lillepeenral lõrisesid vihaselt ja lõksutasid lõugu. Kõik kassinaerid naersid nagu pöörased. Rosinakuklipuudel kukkusid kellakäod, igaühel käokingad jalas ja käokübar peas.

Polnud rahu enam kellelgi. Päeval kihutasid haukudes ringi karvased päevakoerad, öösel saagisid igal pool valjusti ööviiulid.

• "Unenäod kristallkohvris", (lk 23)

Luulet

Mis, eesel? Kus on sarved tal? Kus tiivad?
Vaid neli jalga? Miks neid pole viis?
Nii... Terakotte veskile ta viivat?
Kuid flööti ju ei mängi?... Näete siis!

• "Seisukohavõtt" 2 kogust "Vale mees vaadis" (1973), lk 62

Soneti loomine on hüpe vette
kesk tundmatuid laguune, võõraid maid.
Saab tarkus tühiseks siin, petab taid
ja enda saatust sa ei aima ette.
/---/
kas värvub veepiir punaseks su verest
või tõused pinnale veel süvamerest,
hing rinnus kinni, pihus pärlikarp.

• "Soneti loomine" (1978) kogus "Sonetiraamat", lk 6

Ja täidab taevaalust kõuehääl,
lärm, tümin, kolin, justkui peetaks laata.
Ah mis kõik inimvaim võib korda saata!
Tünn tünni järel laskub kergel käel.

All kobaras kõik kaevad, mis seal sünnib.
Suur uhkus, imekspanu valdab kõiki:
nii valjult kolisevad tühjad tünnid!

• "Kolin", 1979, kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 81