Kardin
Proosa
muuda- [Charlotte:] Inimesed maksavad selle eest, et neile öeldaks, mis värvi nende kardinad peaksid olema? (lk 19)
- Marioni kliendid on inimesed, kes võtavad sisustamist eluviisina. Nad on ühel või teisel viisil rikkaks saanud ning võivad nüüd sama hästi oma pappi ka kulutada ja ümbrus on nende jaoks esmatähtis. Nad vahetavad sageli maja ning iga uus kolimine nõuab katusest keldrini uut sisustust. Isegi pikemat aega paigal elades on perioodilised ümber tegemised hädavajalikud. Suurimad raiskajad võivad ühe toa eest välja käia mitu tuhat; isegi Marion on nende kulutamise peale mõnikord üllatunud, kuigi tänulik. Vahel leiab ta end hoolitsemas selle eest, et viidaks ära kogu see kraam, mis alles hiljuti kohale toodi, kuna klient on väsinud uhketest kardinatest ja linlikust šikist ning talle meeldib mõte Marioni rahulikust värvigammast ja elegantselt juhuslikest kompositsioonidest. Mõnikord saab sohvad, tugitoolid ja pildid tagasi müüa esialgsetele tarnijatele, kes sugugi ei üllatu. Sisekujunduselementide laadung on igavesti liikvel, imbudes ühest häärberi korterist või Chelsea elegantsest terrassmajast teise. (lk 23-24)
- Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017
Luule
muudaNäe, kardinate siidlained lahknevad
ja üks naine, kõrge ning kaunis,
joonistub tumedalt tumedale õhule.
— Püha kurbus su pilgus,
kurbus, mis paratamatu,
lootusetu kurbus,
põletav, kahtlev kurbus.
- Jens Peter Jacobsen, "Arabesk Michelangelo joonistuse puhul", tlk Ene-Reet Soovik, Akadeemia 10/1996, lk 2109-2111
Hõbedane Lutsifer
pakub
kokaiini küllusesarvest
Üksikuile uneskõndijaile
teismeliste reitega
mida katavad
satiirilised kardinad
- Mina Loy, "Kuupealne reisijuht" ("Lunar Baedeker"), Poetry Foundation
Mu kardinates on kassid,
kes öö läbi kuulavad tuuli,
hiilivad traagleis
ja mängivad varjudega,
puhteaos ajavad kõrvad kikki,
varitsevad vaikseid hommikusi tiibu,
mis akende eest kisuvad ööd.
/---/
Öiste taksovalguste saatel
tantsivad tangot mu kardinais,
püüavad unenägusid,
eelekspressiivsed gigandid.
Palju ei puudu
et minustki saaks üks neist.
- Maria Lee, "Kardinakassid" kogus "Äramõte" (2007), lk 40
Siin on paar isetehtud kardinaid.
Lainelised ja lustlike täppidega ääres.
Üks ema kord poolsalaja saadud kangast need hilisõhtul õmbles,
et lapse tuppa rõõmu tuua.
Kardinate vari pärastlõuna päikeses lõi seinale loksuva mere ja
hõljuvad saared.
Hea une tõid.
Ehk helgema kui päris elu oligi.
Aastaid hiljem üks teine ema tegi sellest kardinast
hernehirmutisele pikad lehvivad käed.
Kardin oli juba kulunud, kuid lainetas ikka lõbusalt.
Ja see kunagine ema vaatas eemalt
ega pannud pahaks - tema tehtud rõõmsast kangast kardin,
mis kord ühe lapse naerma ajas,
on nüüd põllupeenarde vahel tuhisemas,
kaitsmas rabedaid kaunu ja noori marju,
rääkimas põllu ääres mängivale lapsele
lugusid vanadest aegadest.
Seni, kuni ema peenraid rohib.
- Berit Petolai, "Emad ja linad" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 50