Katastroof

Proosa muuda

Gibbon: Inimesi ei huvita kuulda ja lugeda sellest, mis läheb ülesmäge. See on langus ja häving, mis kõiki huvitab, õnnetused ja katastroofid on need, mis inimesi liigutavad, mis panevad neid mõtlema. (14. mai)
- Karl Ristikivi, "Kaspar von Schmerzburgi Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976.

Hallsilm ei pööranud oma hoolealuste sagimisele tähelepanu. Meeleheide oli teda paigale kangestanud. Ta huuled liikusid, nagu kõneleks kuulmatult iseendaga. Hallsilm ei suutnud tulemöllult pilku lahti kiskuda, ta oli tervenisti pingul, suured sametised kõrvad nii kikkis kui võimalik. Hallsilm tahtis viimse kui hääle ja helikatke endasse püüda, et määrata kindlaks, mis on õieti toimumas. Peale mühina ja kohina ei jõudnud temani kõige vähematki. Maa poolt ei kostnud ühtki hüüdu, lained ei kandnud parve juurde ainsatki märki, mis oleks mahajäänud tondinahkade kohta teadet toonud. Hallsilm püüdis uskuda, et tulepilv järab teist, kauget, võõrast ning asustamata maad. Ta lootis kõigest hingest, et õnnetus on tondinahad puutumata jätnud. Las tondinahad siunavad tagaselja Hallsilma, kes salkkonna lapsi merele viis, las neavad tema ja ta parve ära, põhjaku nad Hallsilma, kuidas oskavad — ainult olgu ise terved ja pikutagu veel kas või tuhat aastat helde maanurga rohelise muru peal.

Hallsilm oli valmis surmatunnini süütunde rasket koormat kandma, peaasi et karm saatus tondinahkadest mööda libiseks. (lk 20-21)

See on siis lõpp. Meie oleme viimane põlvkond. Ja näiliselt pole midagi muutunud. Ikka endiselt säravad Avati kohal päikesed, leebe kollane ja tontlik helesinine nii nagu tuhandeid aastaid tagasigi. Meie silmadele jääksid nad alati niisugusteks, just see on kujutlematu. Ööaja ja Päevaaja vaheldumine, kollase päikese konkurents sinisega, teineteise vahelduv väljatõrjumine, võitlus koha pärast taevavõlvil, meie planeedi üldilme, ta kliima jääksid muutumatuks, vähemalt miljoneiks aastaiks küll. Oleks see häving seostatav kas või mõne võimsa, suursuguse katastroofiga, kui katastroofi kohta üldse nii rääkida saab — kaksiksüsteemi plahvatus, mis neelaks Avati oma leekide kaosesse nagu tulemerre või kõrvetaks elavast paljaks või purustaks planeedi tükkideks. Aga ei — midagi sellist ei toimu. Me elame endiselt, täielikult suutelised kasutama oma füüsilisi ja vaimseid võimeid, oma normaalse eluea lõpuni, meist nooremad matavad meid maha. Inimeste — nii nimetatakse antud planeedil kõrgeima arengutaseme saavutanud liiki — inimeste arv meie planeedil väheneb, kuni ükskord surevad noorimad meie hulgast. Neid ei mata enam keegi...
- Eiv Eloon, "Kaksikliik", 1. osa, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 8

Igal kümnel juhul, kui me arvame, et linane on midagi väga eestlaslikku ja omast siis linaseid tooteid Eestis müüa on kõige raskem, sest kui toode kortsub, on see katastroof inimese jaoks.
- Lilli Jahilo, intervjuu: Reet Weidebaum, "Teenetemärgi saaja Lilli Jahilo: koroona-aastast töökamat aega pole mul olnudki", ERR/ETV "Aktuaalne kaamera", 23.02.2021

Viimastel päevadel olen jõudnud ette kujutada kõik võimalikke katastroofe, mis Jeesuse sünni järel on juhtunud. Ja kõike, mis võib veel juhtuda. Rongiõnnetused, lennukatastroofid — ma olin kõigeks valmistunud.

Aga ma ei oleks ealeski osanud arvata, et minu üüritud tuba üldse ei eksisteerigi. (lk 38)