Katastroof


  • See on siis lõpp. Meie oleme viimane põlvkond. Ja näiliselt pole midagi muutunud. Ikka endiselt säravad Avati kohal päikesed, leebe kollane ja tontlik helesinine nii nagu tuhandeid aastaid tagasigi. Meie silmadele jääksid nad alati niisugusteks, just see on kujutlematu. Ööaja ja Päevaaja vaheldumine, kollase päikese konkurents sinisega, teineteise vahelduv väljatõrjumine, võitlus koha pärast taevavõlvil, meie planeedi üldilme, ta kliima jääksid muutumatuks, vähemalt miljoneiks aastaiks küll. Oleks see häving seostatav kas või mõne võimsa, suursuguse katastroofiga, kui katastroofi kohta üldse nii rääkida saab — kaksiksüsteemi plahvatus, mis neelaks Avati oma leekide kaosesse nagu tulemerre või kõrvetaks elavast paljaks või purustaks planeedi tükkideks. Aga ei — midagi sellist ei toimu. Me elame endiselt, täielikult suutelised kasutama oma füüsilisi ja vaimseid võimeid, oma normaalse eluea lõpuni, meist nooremad matavad meid maha. Inimeste — nii nimetatakse antud planeedil kõrgeima arengutaseme saavutanud liiki — inimeste arv meie planeedil väheneb, kuni ükskord surevad noorimad meie hulgast. Neid ei mata enam keegi...
    • Eiv Eloon, "Kaksikliik", 1. osa, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 8
  • Gibbon: Inimesi ei huvita kuulda ja lugeda sellest, mis läheb ülesmäge. See on langus ja häving, mis kõiki huvitab, õnnetused ja katastroofid on need, mis inimesi liigutavad, mis panevad neid mõtlema. (14. mai)