Lumimari
Lumimari (Symphoricarpos albus) on Põhja-Ameerikast pärit põõsaliik kuslapuuliste sugukonnast. Eestis kasvatatakse heki- ja ilutaimena, mõnikord taim metsistub. Valged marjad on inimese jaoks mürgised.
Proosa muuda
- Ooteruum on soojaks köetud, isegi palavaks, must plekkahi on aetud kuumaks nagu triikraud, on tunda isegi veidi kõrbelõhna. Küttepuid Dzegas kokku ei hoita — ümberringi tohutud metsad —, elektrit seevastu aga küll. Otse lae alla on kinnitatud lühikese varre otsa otsekui mingi suur lumimari, mis valgustab vaevaliselt ruumi, õieti üksnes selle keskosa — pingid seinte ääres vajuvad hämarusse. Kui läheneb rong, süttib veel üks pirn kassa ava kohal, varem mitte.
- Regīna Ezera, "Kuupaisteta öö", tlk Karl Aben, 1975, lk 6
Luule muuda
UNEPÖÖRAJA
tiireldes oma tähel
ärkab hommiku valge
sule peale —
vereplekk sellel meenutab talle —
laseb kukkuda
jahmunud Kuul —
lumemari puruneb
vastu öö musta ahhaati
unenäost määritud —
Ei leidu puhast valget siin Maa peal —
- Nelly Sachs, "Unepööraja", tlk Rein Raud, rmt: "Tähestiku laip tõuseb hauast" (2019), lk 57
Kuhugi on kadunud usk ja unustus
sinu kaunid hääled raagus sõnad suus
sinu suu ja silmad üle sügise
kes nüüd lumimarjadele köidab aseme
/---/
unustuste usku aga kui sa mäletad
siis su juurde tulen läbi sügise või lumimarjamaa
suhu võtan sinu raagus sõnad suust
asemele heidame siis lumimarjapuust
- Kalle Eller, "Raagus sõnad" [1973], tuntuks sai Rein Rannapi viisiga, rmt: Rein Rannap, "Laule", Eesti Raamat 1981, lk 53-55
Mida soovid, kullakõnõ, kuhu sõita edasi?
Kolm saad teha kõva nipsu, üks mis kindel see,
lähme niisiis Linnuteele vaikivsõnu sedasi
läbi lumimarjade ja luigelinde tee.
- Lea Mändmets, "* Ürgemal on üks üminalauluke" kogus "Mullumuiste" (2017), lk 71
ploomid nõrguvad asfaldile
viljapuudes on alati midagi ebareaalset
ülereaalset – muinasjutulist
kastanimunad on juba nii suured
lumemarjad
mis on minu suve viljad
söögiks kõlbmatud vohandid okstel
peotäis igatsusi olemata elude järele
- Mirjam Parve, "Lõikuskuu", Värske Rõhk, veebruar 2020
- Lauri Pilter, "Poeem kolmikvärssides" (lk 39-69), rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 66