Nurmenukk

Harilik nurmenukk (Primula veris) on nurmenukuliste sugukonda nurmenuku perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaimeliik.

Draama

Haldjas:

Haldjakuninganna teel
rohtu kastesõõre teen.
Saatjaiks tal on palju mukke
kuldseis rüüdes nurmenukke,
kuubedel rubiinid peal:
lõhnad peidus ongi seal.

William Shakespeare, "Suveöö unenägu", II vaatus, 1. stseen. Tõlkinud Georg Meri. Rmt: W. Shakespeare, "Komöödiad" I. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 329

Üht küngast tean, kus õitseb liivatee
ja kasvab nurmenukk ja kannike
ning baldahhiiniks kuslapuuga koos
on põimund kibuvits ja muskusroos.

William Shakespeare, "Suveöö unenägu", II vaatus, I stseen. Tõlkinud Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 335-336, Oberon

Proosa

Kas see nurmenukuaas pole tegelikkuses veelgi ilusam kui mälestustes? Ema arvates pole siin veel kunagi olnud nii palju nurmenukke ja kased pole olnud nii õrnrohelised. Ning isa ütleb: "Küllap on see tükike paradiisiaeda, mis on taevast juhuslikult kukkunud parajasti siia Peetrus Karlssoni karjakopli taha."
- Astrid Lindgren, "Madlike ja Jaanikingu põnn". Tõlkinud Vladimir Beekman.

Nõnda maa siis avanebki ja nurmenukud valgustavad tema aardeid. Nad valgustavad neid punaselt, kollaselt ja violetselt. Tuul kustutab nende tulukesed ja kannab nende lõhna inimeste akende alla. Ojad hakkavad vulisema ja saabub kevad. Aiad avanevad ja aednikud lähevad nurmenukke kummardama.
- Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 43

Kui ma oleksin lill, siis ma oleksin nurmenukker. (lk 45)
- Keiti Vilms, "@keitivilms", Tänapäev, 2017

Luule

Nurmenukk ei kuula meid. Teispool aastate kuivavat loogu
liiga hea on tal vaadata oma kuldseid silmi
läbi hommikukaste vikerkaarte, vaadata päikeserattaid
veeremas üle nõo, üle paiseleheõite,
üle taheneva maa, üle luha jõe äärde välja.
/---/
Nurmenukk, luuavarred räägivad aust,
kalossid räägivad lugupidamisest,
kilukarbid räägivad tahtevabadusest
terve su õitsemise aja.
/---/

Jaan Kaplinski, "Nurmenukk". Kogus "Kirjutatud.Valitud luuletused". Varrak 2000, lk 87

Kellast välja väike kägu rändas,
metsatukka tulistvalu lendas,
lakkamatult hüüdes "Kuk-ku! Kuk-ku!",
nii et nurmenukul jäi suu lukku.

Leelo Tungal, "Kellakägu metsas", Täheke 2014, nr 7-8, lk 15