ProosaRedigeeri

  • Meie elu suur seiklus. Mida tähendab surm siis, kui võid elada maailma lõpuni? Ning kas "maailma lõpp" pole ainult fraas, sest kes teab, mis see maailm õigupoolest on? Olin nüüd elanud kahel sajandil, näinud, kuidas teine hävitas esimese illusioonid täielikult, olin olnud igavesti noor ja igavesti igivana, illusioonideta, elanud hetkhaaval nõnda, et mu silme ette kerkis tühjuses tiksuv hõbekell: maalitud numbrilaud, peenelt nikerdatud osutid, mida ei vaata mitte keegi, mis ei vaata mitte kellegi poole, mida valgustav valgus polegi valgus - nagu too valgus, mille valgel Jumal lõi maailma, enne kui ta oli valguse loonud. Tiksumine, tiksumine, tiksumine, kella täpsus ruumis, mis on sama tohutu kui universum.
    • Anne Rice, "Intervjuu vampiiriga". Tõlkinud Triin Tael, 2008, lk 105


  • Ma jõudsin varem. Varem jõutud minutid on pikad. Tellisin klaasi linnasejooki. Mul polnud millelegi mõtelda. Kellaosutid, liikumatud. Jooneline paber ja valge liblikas vahetasid viisakusi. Paberileht läks lendu, mäletades kunagist koemahla, ja liblikas järgnes talle nagu erisaadik. Idüll ja jõuetus nõtkes keerises.


LuuleRedigeeri

ma olen Peipsist mullina tõusnud kell
mille osuteiks on haug ja pussiga jälitav tint


Sa vaatad aja kulgu veel ikka tagurpidi.
Su kellaosuti käib visalt vastupäeva.
Su raamatute trükivärvgi voolab valepidi,
teistmoodi suunad tähivad su päeva.

  • Maria Lee Liivak, "kui mina tulin läbi klaasi ära, siis kuhu jäid sina?" kogus "Äramõte", 2007, lk 32


Vaikus annab tunde
nagu roomaksid su sees kellad
meeleheitlikult tiksudes pendeldades pommides
Käod kukuvad rohelusse su südames
Muru katab nad oma tulise karvaga
Seierid lendavad kusagile tulevikku
ikka veel keereldes vastupäeva
Minu poolt vaadates päripäeva
Minevik kaob olematuks ja tulevik nihkub teadmatusse

  • Krista Ojasaar, "Vaikusel on kaks vormi", rmt: "Unemuusika", 2008, lk 7