Moodsad poolraamidega prillid
  • Kui Roosimemm rääkis, et Peetsalu Jaani pilt lehes, kõige autoga, aga autol rattad ülespidi, mine tea, kuskohas ta auto uppi sõitis, vaja järele uurida, siis oskas vanaema juba asju nii-öelda õigetpidi vaadata ja küsis:
"Ega sa lehte kogemata tagurpidi vaadanud?"
"Kuule, võis küll tagurpidi olla, mul polnud prille kaasas, kui side Sirje lehti laiali jagas, pilti seletas silm ilma prillita ka hästi. Ma lähen uurin pärast lõunat ikka järele, kuskohas ta... ja kas mõni alla ka jäi..." (lk 35)
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006


  • [Slopašev:] Vahi kultuurilise inimese silmaga, prill ees, ja ei näe õieti, kas koer või hunt, aga koer tunneb koera kohe.
  • Tõesti, ajad on sitad mis sitad. Juba mitu aastat pole saanud ühelegi linnamehele molli anda. Omal ajal, jumaluke, oli see igapäevane asi! Siis oli liiklus linna ja Puravere vahel tihe, isegi talvel tarvitses vaid baari minna, kui otsemaid mõni võõras nägu silma hakkas. Siis võtsid väikesed joogid, lobisesid baaridaamiga, aga ise pidasid tundmatut molkust hoolega silmas. Ja kui see siis ennast minekule asutas, olid paari pika sammuga tal kannul, ja enne kui linnast tulnud sitavares arugi sai, sõitsid otsejoones talle lõuga. Pärast tulid sisse tagasi, võtsid veel ühe viina, tegid ehk mõne nägusama eidega tantsugi ja näitasid talle oma kergelt punetavaid sõrmenukke. Rääkisid, mis näoga linnamees oma paugu oli vastu võtnud, mida vastu kobises, kas verd ja tatti ka lendas. Mõnel prillipapal läksid koguni prillid katki! Sellest kõigest oli tore jutustada, plika su kaenlas kihistas nii magusasti ja hinges oli uhke tunne.
  • Nii siis: mina olen tähtsam kui ükski boamadu. Valmistasid saurused prille või olete kuulnud, et jõehobu mängiks viiulit? Aga minul on prillid ja ma mängin viiulit — paremini kui ükski teine teist.
    • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 34. peatükk
  • Kultuur on habras, luuletaja sõna on habras aja mängumasinas. Ajalugu on siiani lünklik ja hämar, aeg on libisemas sõrmede vahelt, hakkame unustama isegi lähimineviku meeleolusid ja üksikasju. Kui oluline on aeg luuletaja elus? Vaid mõned luuletajad ajapildi sees on saanud müütilise mõõtme. Kas ja kuivõrd peaks sellele tähelepanu pöörama, kuivõrd on tähendused lugeja prillides, ilu vaataja silmades?
  • Minu arust, kui üldse rääkida eesti kirjanduselus või kultuuris mingist luuletajaimidžist, siis on luuletajaimidži kandjaks... ma ei mäleta, milline Jüri Kaldmaa praegu välja näeb, aga kindlasti aastatetagune Kaldmaa, või Marko Kompus sellisena, nagu ma teda viimati nägin. Prillid võiksid luuletajal olla, juuksed keskmisest pikemad, soovitavalt kampsun ja kaelarätt. Suur kole puust asi nööriga kaelas mõjub siinmail ka nagu luuletaja tunnus.

Roosad prillidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel