Prostitutsioon

Proosa

• Kaks päeva enne oma kolmeteistkümnendat sünnipäeva oli ta astunud Greyhoundi bussi ja sõitnud Battle Creekist Californiasse.

Seal oli õudus teisenenud, kuid mitte lakanud. Ta oli lootnud Californias läbi lüüa. Kodus Battle Creekis oli ta kuulnud inimesi emale rääkivat, kui ilus Annie olevat ja et temast võiks ühel päeval ehk modell saada. Annie Beason suundus Californiasse, et saada filmitäheks. Kui lärmakas buss läbi maa müristas, oli Annie endale lavanime valinud — Angie Kellogg, firma järgi, kus isa töötas. Kui ta kuulsaks saab, pöördub ta koju tagasi ja hõõrub isale kõik tema punase, veresoontevõrgustikuga kaetud nina alla. Aga kui temaga midagi halba peaks juhtuma, ei saa ema tänu valenimele sellest kunagi teada.

Loomulikult oligi juhtunud midagi halba; igatahes tunduvalt rohkem halba kui head. LA-s tegutses terve äriharu, mis napsas endale kõik tulevased filmitähed, mida nooremad, seda parem. Tänaval avastas ta, et pole üksi, et seal leidub väga palju tüdrukuid, kellele isaarmastus ja -kiindumus tähendasid üksnes jäiga liikme torget jalgade vahel keset ööd. Teadmine, et ta pole üksi, muutis ta olukorra veidi kergemaks, kuid mitte eriti.

Alguses teenis ta tänu noorusele ja ilule hästi, kuid Angie oli terane ja märkas, mis tema ümber toimus. Ta hoidus narkootikumidest eemale. Tüdrukud, kes pruukisid narkootikume, ei püsinud kuigi kaua elavate kirjas, kuid Angie Kellogg pidas katsumustest hoolimata vastu. Kogu kunst seisnes selles, et teenida head raha, pisut säästa ja jääda ellu piisavalt kauaks, et ühel päeval senise eluga lõpparve teha. Kui sul oli nutti ja õnne, võisid sellal, kui sa veel ilus olid, leida rikka onukese, kes sinu eest hoolt kannab.

Kahekümne kahe aastasena oli Angie Kellogg oma töö jaoks juba liiga vana. Mõnes suhtes oli ta elutark, teises suhtes naiivne. Tal vedas, et ta oli endiselt ilus. Aga ta oli ikkagi liiga vana ning käis ühe kupeldaja käest teise katte, kuni lõpetas tüübi juures, kes polnud üksnes kupeldaja, vaid psühhopaatiline kupeldaja. Mees tabas Angie ühel vabal päeval naabruses asuvas baaris "musta otsa" tegemas ning oleks ta tapnud, kui mitte Tony Vargas poleks sekkunud ja tütarlapse päästnud. (lk 87-88)

• J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994

• Onu veidruste hulka kuulus reformimiskirg. Antud juhul üritas ta reformida — avalikke maju. Olukord bordellides ning prostituutide halb kohtlemine Ateenas ja Korful ajasid onu lausa marru. Kahjuks ei raevutsenud ta vaid sõnades, ta tegi seda ka kirjalikult, ajalehtedes ja ajakirjades. Halastamatult ründas ta avalike majade valdajaid ning arvas kindlasti, et teeb sellega head.

Ent tulemuseks oli välisministeeriumi kiri, millega ta paigutati palju halvemale kohale.

Ettevaatamatul kombel polnud onu eelnevalt uurinud, kellele kuulub kõige rohkem avalikke maju. Austriast sai ta nüüd teada, et enamiku peremeheks oli Kreeka välisminister. (lk 77-78)

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

• On ju hästi teada, et paljud lugupeetavad Victoria-aegsed tegelased pöördusid oma kahekeelsuses vahelduse leidmiseks viktoriaanliku allilma räigete olevuste, nende naljatavate, värvitud ahvatlejate poole, kes tekitasid nii suurt kära ja pahandust Piccadilly Circuses, nende eksinud õmblejannade, lillemüüjate ja langenud naiste poole, kes surid kangialustes, kerjasid Mayhews või kelle päästsid, kui neil vedas, Angela Burdett-Coutts ja Charles Dickens. (lk 139)
  • A. S. Byatt, "Lumm", tlk Krista Kaer, 2013