Riina Maidre

Riina Maidre (sündinud 26. jaanuaril 1982) on Eesti näitleja, õpetaja ja eripedagoog.

Intervjuud

• [Tööst eripedagoogina:] Väga suur osa minu tööst on suhtlemine hoopis last ümbritsevate täiskasvanutega, sest see lapsekene ei saa muuta neid tingimusi, mis on tema ümber. Küll aga saab õpetaja seda natukene kohandada, natukene arvestada, natukene mõelda kaasa, tunda kaasa, minna selle lapse olukorra sisse.
• Me arvame, et me tahame või väärtustame samu asju, aga me ei tea.
• Ma ei taha kedagi hirmutada, aga vahel ma mõtlen küll eripedagoogikast niimoodi, et kas tõesti me oleme tänapäeval jõudnud sellisesse aega, et iga tavalaps võiks ka mõne tugispetsialisti juurest kooliaja jooksul läbi käia.
• Ma ütleks ka lapsevanematele, et ärme muretse seal, kus muret ei ole, ärme tekita muret juurde, aga süda peab olema peo peal ja oma last pead sa nägema sellisena, nagu tema on, mitte mingisuguse soovmõtlemise prisma läbi.
  • Riina Maidre, intervjuu: Owe Petersell, "Eripedagoog Riina Maidre: last peab nägema sellisena, nagu ta on", ERR/Vikerraadio, "Owe Peterselli show", 01.09.2023

• Töötasin kaks aastat Draamateatris ja mul hakkas igav. Läksin 2006. aastal Von Krahli teatrisse. Ju ma siis olen rahutu hing, et mul on kogu aeg vaja midagi uut uudishimu rahuldamiseks. Mulle meeldib mõelda, et ühes elus on mitu elu. Ja samas, kõik, mis harali, tuleb ikka üheks tervikuks elada.
• Ma ei hoia kinni ühestki garderoobist, peeglist ega kuupalgast. Ärakäimiste kaudu olen aru saanud, mida teater mulle tegelikult tähendab. Näitlemist ei jäta ma kunagi.
• Ma ei ole oma elus selgusele jõudnud, kas minus on potentsiaali olla autor, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma inimeseks saan. Ja mul on vajadus teha oma töid.
• See pole lihtne hetk, vaadata iseendale ja teistele otsa ning jõuda selgusele.
• Ma ei teagi, kuidas eripedagoogika minu ellu tuli. Esimene sõna oli logopeedia. Hakkasin guugeldama, otsisin, kuidas seda Eestis õppida saaks. Mõtlesin paari-kolmekümne aasta perspektiivis: võib-olla ma ei sobi enam mingil ajal lavale? Ehk pole mul enam huvi sinna minna? Mida ma siis võiksin veel oma elus teha? Siis tundus mulle, et hääle ja kõnega tegelemine on loogiline jätk, sest midagi on ju minu pagasis juba olemas.
• Eripedagoogi vajavad meie ka kõige tavalisemad lapsed. Keskkond meie ümber on nii palju muutunud, nooremad põlvkonnad samuti. On vaja teada, kuidas teha valikuid, kuidas keskenduda olulisele, kuidas saada aru tööjuhisest. Muutunud keskkonnas on see sama suur probleem ka täiskasvanule. Seda enam lapsele, kelle areng pole nii kiiresti hüpet teinud. Kuidas tajuda tervikut, kuidas osadest tekib tervik, see on oluline.
• [Vihasoo lasteaed-algkoolist:] Elan Kuusalus, Vihasoo on Kuusalu valla väikekool, mis oleks ammu kinni pandud, kui nad poleks spetsialiseerunud ka oma valla haridusliku erivajadusega laste õpetamisele. Minu jaoks on see täielik luksus, selles koolis töötab nimelt juba kolm eripedagoogi, mina olen neljas. See on luksus nii valla, väikese kooli kui ka laste jaoks, kes vajavad neid õpetajaid. Töötan poole kohaga. See on minu jaoks praktika-aasta. Kui läheksin Tallinnas täiskohaga üksi suurde kooli, peaksin võtma täisvastutuse. Kas ma olen selleks ikkagi valmis? See oleks mulle põhjendamatult ränk. Vihasool jõudsin ma näha kõikide õpetajate tunde, sain tuttavaks lastega, ka eripedagoogidega. Mul on nende käest palju õppida.
• Mis tunne on õpetajana hoida järjepidevust, alustades 1. septembril ja lõpetades kevadel juuni algul. Mis tunne võib olla vedada üht protsessi nii pikalt? Teatris on mõni lavastusprotsess ka väga pikk, kuid üldjuhul ikka ainult poolteist kuni kaks kuud. Nüüd tuleb üheksa kuud kaasvastutada ühe trajektoori eest, mida ma koos ühe väikese inimesega hakkan minema. Tahan näha, mida see minus tekitab. Võin sealt igasuguseid vastuseid enda kohta teada saada. Kõik võib minna väga hästi ja ma lõpetan kevadel eufooriliselt. Aga ma võin ka teada saada midagi oma kannatlikkuse või kärsituse piiride kohta. Eripedagoogide juhtlause on, et laps ei saa õppida nii, nagu mina tahan õpetada, vaid mina pean õpetama nii, nagu lapsel on vaja õppida. Saab näha, kuidas läheb.
  • Riina Maidre, intervjuu: Helve Laasik, "Näitleja Riina Maidre paralleelelu viis ta Vihasoo väikekooli õpetajaks", EPL, 02.10.2018