[Matemaatikaõpetaja Molotov:] Mina aga ei tule teie juurde kui õpetaja, vaid kui seltsimees. Mitte kui sõber, sest sõpru valin ma, seltsimeheks on mulle aga iga tohmuski, sest mina olen sotsialist. Teie imestate? Ükskõik. Kui te enne pole sotsialisti näinud, siis vaadake.
Kaunis oleks kommunism, nagu Sauter on seda kirjeldanud: küsid seltsimehelt keppi, ja seltsimees annabki. Seksrobotiga võiks küll olla riigi poolt kõigile tagatud, maksuraha eest: supiköök, koolid, haiglad ja erootiline robotla. Aga keda see aitab, kui tahaksid konkreetse tibu maha lüüa.
"Satiir ei tohi olla naljakas," lausus range seltsimees [...]
Andke voli säärasele kodanikule-halleluujahüüdjale ja ta paneb isegi meestele parandžaanäo ette, ise aga puhub pasunast hommikust õhtuni hümne ja psalme ning arvab, et just nii on tarvis kaasa aidata sotsialismi ehitamisele.
Ja kogu see aeg, mil me "Kuldvasikat" kirjutasime, hõljus meil silme ees range kodaniku pale. (lk 8)
Ilja Ilf, Jevgeni Petrov. "Autoritelt". [Eessõna raamatule "Kuldvasikas"]. Tänapäev, 2014. Tõlkinud Vladimir Pirson.
"Esiteks pole me härrased," lausus lõpuks noorim neljast, värske nagu virsik.
"Esiteks," katkestas Filipp Filippovitš ka tema jutu, "kas te olete meesterahvas või naisterahvas?"
Nelik jäi taas vait, suu läks kõigil lahti. Seekord kogus end kõigepealt esimene, juuksepahmakaga noormees.
"Mis vahet sellel on, seltsimees?" küsis ta suureliselt.
"Mina olen naisterahvas," tunnistas nahkkuuega virsikvärske noormees ja lõi üle näo õhetama. Tema järel läks näost kangesti punaseks veel üks võõras - blond ja papaahaga.
"Sellisel juhul võite teie oma soni pähe jätta, aga teid, armuline härra, palun oma peakate maha võtta," ütles Filipp Filippovitš härrandlikult.