Silm

(Ümber suunatud leheküljelt Silmad)

Silm (ladina keeles oculus) on nägemiselund.

Albrecht Dürer. Autoportree (1498). Detail
Kassikaku silm


JuriidikaRedigeeri

  • Kui keegi mees pimestab teise mehe silma, siis pimestatagu tema silm.
    • Hammurapi koodeks (18. sajand e.m.a.), Muinasaja seadusekogumike antoloogia, 2001, tõlkinud Amar Annus, lk 114

PiibelRedigeeri

  • Aga kui tekib kahju, siis tuleb anda hing hinge vastu,
24 silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu,
25 põletus põletuse vastu, haav haava vastu, vorp vorbi vastu.
26 Kui keegi lööb oma sulase või teenija silma ja rikub selle, siis ta peab tema silma pärast vabaks laskma.
27 Ja kui ta lööb oma sulasel või teenijal hamba välja, siis ta peab tema hamba pärast vabaks laskma.



Kes kõrva on istutanud,
kas tema ei peaks kuulma?
Kes silma on valmistanud,
kas tema ei peaks nägema?


Kõigist asjust, mis väsitavad,
ei suuda ükski rääkida:
silm ei küllastu nägemast
ja kõrv ei täitu kuulmast.


  • Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis.
23 Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?


  • Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka?
4 Või kuidas sa võid oma vennale öelda: "Lase ma tõmban pinnu sinu silmast välja!" ja ennäe, sul endal on silmas palk?
5 Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast välja, ja siis sa näed pindu oma venna silmast välja tõmmata!
  • Matteuse evangeelium, peatükk 7, salmid 3-5


Paha on see, kelle silmas on kadedus,
kes näo ära pöörab ja teisi põlgab.
9 Ahnitseja silm ei rahuldu oma osaga,
ja nurjatu ülekohus kuivatab hinge.
10 Kuri silm on kade leivagi pärast
ja tunneb puudust omaenese lauas.

ProosaRedigeeri

  • "Need seal on maastikumaalid," ütles Dickie tõrjuva naerupahvakuga, ehkki kibeles kangesti Tomi suust kiitust kuulda, sest oli oma kätetöö üle silmanähta­valt uhke. Kõik olid jaburad, kriiskavad ja väga ühtemoodi. Peaaegu igal maalil võimutsesid punakaspruun ja elektrisinine; punakaspruunid katused ja mäed, erk elektrisinine meri. Sedasama sinist värvi olid ka Marge'i portree silmad. (lk 43)
  • "Minu sürrealismikatsetus," ütles Dickie järjekordset lõuendit põlvele toetades.
Tom võpatas, nagu oleks tal südamest häbi. Ka sellel maalil oli kahtlemata Marge, aga pikkade madujate juustega, ja mis kõige hullem — tema silmadest peegeldus vastu kaks silmapiiri: ühes Mongibello majad ja mäed, teises rand pisi­keste punaste inimestega. "Jaa, see meeldib mulle," ütles Tom. Härra Greenleafil oli olnud õigus. Siiski pakkus see Dickiele tegevust ning hoidis teda pahan­dustest, oletas Tom, — täpselt nagu tuhandeid teisi viletsaid asjaarmastajatest maalikunstnikke kogu Ameerikas. Küll on kahju, et Dickie kuulub nende hulka, Tom oleks tahtnud, et Dickie oleks midagi enamat.
"Mul pole lootustki oma kunstiga maailma sütitada," tunnistas Dickie, "aga ma ammutan sellest suurt naudingut." (lk 44)
  • Ta vaatas Dickie sinisilmi, mis põrnitsesid endiselt altkulmu, päikesest pleekinud heledaid kulme, säravaid ilmetuid silmi, mis olid tühjad sinised tarretisepiisad, must täpp keskel, tuimad, ükskõiksed. Arvatakse, et silmadest paistab hing, et silmist näeb armastust, et silmadest näeb teise inimese sisemusse, kuid Dickie silmad olid nagu kalk elutu peegel. (lk 62)


  • Korraga levis kole uudis nagu kulutuli. Sellel tüütul noorukil olid hallid silmad! Nüüd sirutasid ka kõige lorumad vedelvorstid kaela: uskumatu, aga tõsi mis tõsi. Kuidas võis nii hullusti juhtuda, et pealtnäha tavalisel tondinahal polnudki tavalisi pruune silmi! Siiani oli kõigil tondinahkadel kõlvanud nii taevavõlvi kui ka puude kaharaid kroone pruunide silmadega vaadata, nüüd suvatses üks nende hulgast teistsugune olla. Tondinahad muutusid üpris murelikuks — mis harjumuspärasest erineb, see äratab ju kahtlust. Polnud varem kuuldud tondinahku ohkamas — nüüd levis imelik kahin ja pahin nagu laine üle rohelise muru. (lk 8-9)


  • Ka meie teised meeled võivad mälestusi ja tundmusi vallandada, kuid silmad on sümboolse, aforistliku, mitmetahulise tajumises eriti osavad. Seda teades püstitavad valitsused ikka ja jälle ausambaid. Üldiselt pole neis midagi erilist, kuid inimesed seisatavad ikkagi nende ees ja harduvad. Silm näeb suuremat osa elust monumentaalsena. Ja üks vorm mõjutab meid palju rohkem kui teine. (lk 320)


  • Tüdrukud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase hinge põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui vaprad, kui nende vastas seisab üksainus poiss!


Musta ja rasket mulda.
Ja labidat.
Mul on ainult silmad.
Kaks looritatud ja kurba silma, mis on täis sinakasrohelist vett.
Ma vahetasin need täiturul paari võõramaise väärtusetu mündi vastu. Midagi rohkemat nende eest ei saanud.
Ma hoolitsen silmade eest, hõõrun ja kuivatan neid põlvedel hoides taskurätikuga. Ettevaatlikult, et neid mitte ära kaotada. (lk 33)


  • Silmad peaksid tegelikult olema kaunis indiferentne näoelement. Kõigil on silmad, suured niisked orbiidid, mis liiguvad silmakoopas ja millest paistab vaid väike pinnaosa. See pisaranäärmetest pidevalt niisutatav sarvkesta pind iseenesest ei tohiks väljendada mingeid tundeid, sest ainus muutus, mis tema välimuses saab toimuda, on pupilli ahenemine-laienemine pupillilaiendajalihase (musculus dilatator pupillae, mida vastasin anatoomiaeksamil) jõul, mis ei ole muuseas tahtlikult suunatav lihas, vaid oleneb üksnes vegetatiivsest närvisüsteemist. Samuti kui pisaranäärmete nõre küllus või vähesus, mis muudab sarvkesta pinna läikivamaks (säravamaks) või tuhmimaks.



  • Sabina lamab kõhuli kabeli ees mustas rohus, raamat ees lahti.
"Kõik, mida ma palun, on vabadus," ütleb ta ja vaatab mulle otsa, tema pupillid laienevad hoolimata eredast päikesevalgusest, kuni silmast jääb järele ainult must tušš ja ehe valu. "Ja kui mulle vabadust keelatakse, mida tehakse alati, siis ma võtan ise." (lk 13)
  • Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad fotodel muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest veel valgust. (lk 14)
  • Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent ülikonda ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda matusteks riidesse pannud. Ja valgus, mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava tule või kuristiku. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja alkoholita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult tuhk, vananenud keha liiga suures ülikonnas, tulevikuta, lootusteta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev salamander, väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16)
  • Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, kuus aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, verine pamp kätel. Poiss oli tekkide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist silma ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus süda. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu pimeduses. (lk 21)
  • Edvardi silmad kiirgavad justkui seestpoolt ebamäärast agressiivset valgust, mis tekitab Jimis kaitsetuse tunde, nagu tungiks see röntgenikiirena tema nahast läbi ja valgustaks kõike, ka varjuna roiete taga rippuvat südant. (lk 27)
  • Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017


  • Ning siis korraga nägi Sammalhabe silmi!
Kaks salapärast silma hõõgusid ähvardavalt ja kurjalt, üsna siinsamas põõsaste varjus, otse laagriplatsi serval. Peale silmade ei näinud aga Sammalhabe midagi muud, sest see, kellele need silmad pidid kuuluma, jäi ise öises pimeduses nähtamatuks. Kahvatust kuuvalgusest oli liiga vähe, et tema piirjooni esile tuua.
Jäine külmavärin jooksis mööda Sammalhabeme selgroogu ülevalt alla ning ta keha kattus silmapilkselt hirmuhigiga.
"See on kindlasti mõni kiskja," mõtles Sammalhabe rabatult.
"Võib-olla hakkab ta mulle juba kallale hüppama!"
Ta vaatas auto poole. Auto oli praegu tema ainuke lootus — kui sinna ometi kuidagiviisi varjule pääseks! Aga autoni jäi oma paarkümmend mehesammu maad.
Sammalhabe oli kuulnud, et kiskja pilgu all peab hoiduma järskudest liigutustest, muidu võib loom sind viivitamatult rünnata. Sellepärast keeras ta ennast väga-väga aeglaselt kõhuli ja hakkas väga-väga ettevaatlikult auto poole roomama.
"Kiskja lõugade vahel on arvatavasti üsna ebameeldiv hinge heita," mõtles ta sealjuures õnnetult. "Miks ei võinud küll saatus mu vähenõudlikku elukest veidigi viisakamalt lõpetada!"
Pikkamisi ja hääletult nagu vari jätkas Sammalhabe roomamist. Salapärased silmad jäid nüüd ta selja taha ja see tegi enesetunde veelgi ebamugavamaks.
"Kindlasti tuleb kiskja mulle hiilides järele," arutas Sammalhabe edasi. "Mida ta ootab? Miks ta juba ükskord ei ründa? Varsti ei suuda ma seda olukorda enam taluda..."
Sammalhabemel oli üsna tülikas roomata, sest ta pikk habe kippus vahetpidamata igale poole kinni jääma.
"Kui alandav on oma elu viimaseid hetki roomates mööda saata," mõtles ta kibestunult. "Surmale peaks vastu minema kindlal sammul ja püstipäi, mina aga rooman siin just nagu mõni ussike." (lk 38-39)

LuuleRedigeeri

Aga noodid mõtlesid re-minoorile
ja veelgi rohkem isemajandavale komponistile
״Kui hästi me temaga läbi saime..."
Ja suured poolnoodid valgusid pisaraid täis
just nagu silmad

  • Enn Vetemaa, "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92


mu silmad varjavad end karvkatte taga
sest kardavad juba
tervet maailma ega julge end
enam kellelegi näidata
iga hetkega kui kuulen kellegi karjumist või loen uudiseid
mu silmade karvkate tiheneb

  • Joanna Ellmann, "*mu silmad on kasvatanud endale...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 56

VanasõnadRedigeeri

  • Ega oma silm peta.
  • Ega rahal silmi ole, kui enesel ei ole.
  • Ega teist maksa enam uskuda kui silmaga näed.
  • Ega võõra silma tule vett.
  • Haledus ajab silmad paisuma.
  • Hirmul on suured silmad.
  • Kaaren kaarna silma välja ei noki.
  • Kaks silma ulatuvad kaugemale kui üks.
  • Kes ei tee silmi lahti, peab kukru lahti tegema.
  • Kes sind naerab, sealt (sellest) mine mööda, kes sind kiidab, seal pane silmad kinni.
  • Kus haige, seal käsi; kus arm, seal silm.
  • Kus silm, seal külm, kus sõlm, seal soe.
  • Läheb silmist, läheb meelest.
  • Merel silmad, metsal kõrvad.
  • Millal põrgu hingist täis saab ehk silm vaatamishimust.
  • Mis süda vihkab, seda silm ei ihka.
  • Mure kõnnib, muhk peas, vilets kõnnib, vesi silmis.
  • Neli silma näevad rohkem kui kaks.
  • Oma silm on kuningas.
  • Palju lapsi, laiad silmad.
  • Peremehe silm teeb loomad rammusaks.
  • Peramehe üks silm teeb enam kui sulase kaks kätt.
  • Pimeda silmad sõrmede otsas.
  • Selge silm ei peta, aga tahmane tüssab.
  • Silm ei saa täis nägemisest, kõrv kuulmisest.
  • Silm kuningas, käsi tegija.
  • Silm on hinge peegel.
  • Silm on ihu küünal.
  • Silmad jäid õue.
  • Silmad näevad enam kui silm.
  • Silmadega küll vaadata, aga ei käega katsuda.
  • Silmadega sööb enem kui süda (kõht) vastu võtab.
  • Silmavesi vihtlemise eest, suits sauna kütmise eest.
  • Suvel silmad, talvel hambad.
  • Vaene laseb silmist suhu.
  • Võta silm näppu, - küll siis seletad.
  • Ära usu ilma, ilm ajab puru silma!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel