Suhtelisus
Proosa
muuda- Siit ütlus 'Kõik selles maailmas on suhteline' kui meelelise tõe moto. Siit meelelise tõe eitav suhtumine kõigisse mistahes absoluutidesse. Aga kui relativism on kord omaks võetud, muutub see paratamatult üha kompromissitumaks, kuni kõik suhtelised tõed ja väärtused on lõpuks täielikult 'relativiseeritud' ja taandatud nii-öelda aatomiteks. Järelikult annab relativism varem või hiljem ruumi skeptitsismile, künismile ja nihilismile. Piir tõese ja väära, õige ja vale vahel kaob, ning ühiskond leiab ennast olevat lausa mentaalse, moraalse ja kultuurilise anarhia seisundis.
- Pitirim Sorokin, "Meie ajastu kriis", tlk Simo Runnel, 2017, lk 99
- Vesi on lõppeks ju peaaegu eimiski. See erineb õhust selgesti vaid kalduvuse poolest tulvata, uputada ja põhja lasta, ja isegi see erinevus võib olla pigem suhteline kui absoluutne.
- Marilynne Robinson, "Majapidamine", tlk Riina Jesmin, 2007, lk 151
- ... kõige autoritaarsemad süsteemid tekitavad neid kohaldavate maade inimeste käitumises kõige pöörasemaid kõrvalekaldeid — ja on samas just seetõttu kõige hämmastavamate inimlike veidruste puhul suhteliselt sallivad. Te ei tea, kes on ekstsentrik, kui te pole kohanud mõnd jaapani ekstsentrikut.
- Amélie Nothomb, "Jahmatus ja värinad", tlk Eva Koff, Varrak, 2006, lk 59
- Eesti mäed ja nende kõrgus on teema, mis tekitab senini vaidlusi. Õigupoolest meil küll tõelisi mägesid nagu polegi. Ent ometi armastatakse siingi positiivseid maapinnavorme ja iga ümbruskonna esileulatuvam küngas võib kanda mäe nime. Mägi on suhteline mõiste, igas paigas on oma mäed. (lk 212)
- Taavi Pae, "Kuidas Eesti mäed said teada oma kõrguse", Eesti Loodus 6/1999, lk 212-214
- Sellised väited nagu tarkus ja lollus on aksioloogilist tüüpi, väärtushinnangulist tüüpi. Nad pole lihtsalt tõesed ega väärad, vaid mingist vaatepunktist vaadates. Kas suhteline või absoluutne? Kõige levinum viis lollust käsitleda on ühiskondlikus elus hakkama saamise seisukohalt. Loll ei oska elada, ütleb rahvasuu. See on üks võimalus. Elamisoskust näitab ka oskus inimene olla.
- Enn Kasak, intervjuu: Priit Simson, "Enn Kasak: "tark jutt" tähendab, et räägid seda, mida kõik niigi arvavad" Eesti Päevaleht, 23. detsember 2011
- Kui inimesed paigutavad iseennast elu keskmesse, saab absoluutse prioriteedi vahetu mugavus ja kõik muu muutub suhteliseks. Seetõttu ei peaks olema üllatav, et koosmõjus kõikjaleulatuva tehnokraatliku paradigmaga ja piiritu inimvõimu kultusega kerkib esile relativism, mis muudab ebaoluliseks kõik, mis ei teeni inimese vahetuid huvisid.
- Jorge Mario Bergoglio, "Ole kiidetud. Laudato si.", tlk Helve Truman, Gallus 2018, paragrahv 103
- Ehkki enamik meist mõtleb arvatavasti ikka veel harjumuspäraselt, et vaade ajale kui millelegi objektiivselt lineaarsele, mis ümbritseb kõiki entiteete, kuid on nendest sõltumatu, ongi teaduslikult korrektne nägemus sellest, mis aeg on, peaksime tähele panema, et nüüdisaegne füüsika kaldub pigem nõustuma Eugene Minkowskiga, et "ehkki leidub nähtusi, mis voolavad ajas, nad samas ka sisaldavad aega iseendas" , see tähendab, aja juured ei ole mingis objektiivsuses väljaspool kõiki reaalsuse voole, vaid reaalsuse eri voolud moodustavad seda üheskoos. Seda võiks ehk näitlikustada teistmoodi tõlgendusega kulunud fraasist "aeg on raha": aeg on tõepoolest nagu raha selles mõttes, et ei ole olemas mingit absoluutset, objektiivset raha, kõiki vääringuid saab väljendada üksteise kaudu ning mõõta vahetuskursside kõikumisi ükskõik millise valuutade paari vahel iga kolmanda kaudu, kuid ei ole mingit universaalset alust, millele saaks taandada kõik "raharežiimid", et saada ülevaade nende suhetest täiesti neutraalse mõõdupuu järgi. See ei tähenda, et raha ei võiks täita mingis konkreetses sotsiaalpoliitilises kontekstis arvukaid kvalifitseerivaid funktsioone. Samamoodi on "aeg" mingi protsessi sisemisuse üks tunnus, mitte universaalselt üks ja sama koordinaatide taustsüsteem, millesse kõik süsteemid saab pilgust sõltumatult paigutada ja piiritleda - seetõttu eelistan ma segaduste vältimiseks kõnelda mitte ajast kui niisugusest, vaid ainult konkreetsetest "ajarežiimidest" ehk sisemistest ajalisustest. (lk 174-175)
- Rein Raud, "Olemise voog", tlk Triinu Pakk, 2021, lk 174-175