Täis­kasvanu

ProosaRedigeeri

  • Tõmban kohvril sanga välja ja hakkan kõndima. Rattad kõrisevad tuhmilt betoonist kõnniteel. Möödun värvilistest majadest, astun ühest valgusvihust teise - ja mõtlen noormehele, keda kord televiisorist nägin. See kahekümneaastane tüüp oli kolmeteistkümnendast elu­aastast saadik tundnud, et ta on filmis. Ta ei olnud tõe­line, ütles ta ise. Ja vanemad ja sõbrad ja õpetajad olid ka kõik näitlejad.
Mul oli temast kahju. Keegi ei taha igavesti näitleja olla. Aga samal ajal mõtlesin, kas ta polnud mitte ainuke, kes ütles valjusti välja selle, mida me kõik tunneme. Põhi­koolis oli võib-olla teisiti. Aga minu keskkoolis mängib igaüks mingit rolli. Tõsiselt. Terve meie koolimaja on üks suur teater.
Ma loodan muidugi, et hiljem see muutub. Aga vahel, kui keset kõige sügavamat ööd ärkvel olles voodis laman, kardan ma, et see ei lõppe iialgi. Siis on mul hirm, et täis­kasvanuna ei saagi näitlemist lõpetada. Et sa ei saa kunagi vabaks. Et see jääbki alatiseks kestma. (lk 42-43)
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018