Proosa

muuda
  • Muidugi, näitleja peab väärilise tasu saama. Aga minu arusaamist mööda toob selline eksperimendi korraldus küll ainult paksu verd. On tulnud väga inetuid hõõrumisi, minnakse praktiliselt kopikate pärast üksteisele kallale. Kas see ongi nüüd see näitleja õnn, et hakatakse üht rubla pikemaks venitama...? Mina ei tea eesti teatri ajaloost ühtki rikast näitlejat. Ta vist jääbki igavesti vaeseks. Aga praegu on raha lõhn juba liiga sõõrmeis. Mind kutsuti hiljuti kohtuma ja küsiti, kui suur on mu punkt, kuidas mulle maksta tuleb. Mina imestasin: nalja teete või, ma tulin ju teiega kohtuma, ma ei võta selle eest mingit tasu. Nemad olid omakorda arusaamatuses. Kuidas? Mõned näitlejad küsivad vähemasti... Muidugi, ma saan aru, et noortel näitlejatel on praeguste palkade juures raske oma elu korraldada. Ja kui siis juhtub veel, et naisnäitlejal on väike laps, võetakse seda juba sellise ilmaimena, et oeh... täna pole võimalik see ja homme teine! Seepärast olen alati imetlenud Anu Lampi. Tal on kolm väikest poissi ja samas võib öelda, et ta kannab ju Noorsooteatri repertuaari, aga töö suhtes ei tee ta endale mingit hinnaalandust. Olen seda tähele pannud kas või tema ettevalmistuses raadio lugemistundideks. Ja ma ei tea korda, kui Anul poleks olnud nakatavalt hea tuju. Tema näos on kogu aeg päike. Tema olekus on midagi antiikset. Kuidas ma seda nüüd ütlen, ta on täiesti eestiaegne näitlejatüüp. Minu jaoks naisnäitleja ideaal. (lk 15)


  • Inimeste tapmine oli tema töö ja ta tegi seda väga hästi.
Käesoleva operatsiooni tasu suhtes oli pisut irisemist kostnud, kuid nood neetud tingijad ei taibanud tegelikust tööst tuhkagi. Neile oli tulnud selgeks teha, mis on kaalul, kui ettevaatusabinõusid ei rakendata. Nad lasksid end veenda alles siis, kui Tony oli neile must-valgel selgeks teinud, et maa tulutoovaimaid narkootikumiveo marsruute — too, mis kulgeb läbi Cochise'i maakonna — on ohus. Pärast Tony selgitusi nägid nad probleemi Tony vaatevinklist lähtudes ega tõrkunud enam maksmast. (lk 55)


  • Kuidas kujuneb turu- või mingisugune muu poliitika, neil asjadel ei ole muusikaga midagi pistmist, vähemalt otseselt. Aga muidugi on see ka töö ja töö eest peab olema tasu. Vahel räägivad muusikud ka jumala tasust. Kui näiteks antakse heategevuslik kontsert, siis vahel öeldakse, et täname tasu oli jumala tasu.
    • Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18


  • Aga nii nagu nunn omistab tähtsust meelevaldsetele tõotustele, nii omistas Rose tähtsust ka sellele kohale, kus ta elas. Nagu nunn oli ta endale mõtlematult selle kohustuse võtnud, midagi eriti lootmata, teades, et kahtlused ja isegi meeleheide jäävad püsima, aga tasu selle usu eest oli kuulunud talle, päike, mille olemasolu ta ainult oli oletanud läbi usu (sest kui seda ei oleks, milleks siis elada?), oli paistnud ta peale täies hiilguses, valgustanud teda ja ta suhteid, mille kohta ta teoreetiliselt oli arvanud, et need on olemas. Need olid olemas, nii säravad, nii valgustatud, et ta ei saanud arvata, et ta need välja on mõelnud. (lk 130)