Tuletõrje

ProosaRedigeeri

  • Meie külas oli pritsimeeste selts. Kõigil pritsimeestel olid ilusad kuldnööpidega kuued ja vaskkiivrid nagu vanaaegsete sõjameeste sõjakübarad. Mõnel mehed oli puusa peal väike kirves ja kokkulapatud nöör üle õla; need olid ronijad. Teistel olid küll kirved, aga nööri ei olnud — need olid pumpajad. Vanemad mehed kuulusid korrapidajate komandosse; neil ei olnud kirveid ega kiivreid, nad pidid leppima punase äärega mütsiga ja pritsimehekuuega. (lk 43)
  • Kõige huvitavam oli siis, kui prits välja toodi. Siis sõideti suure mürinaga Laugaste tiigi juurde ja hakati pumpama. Mehed pressisid aga pumbata, kuna veejuga tõusis puude ladvust kõrgemale. Kui mehed hakkasid väsima, lubati meidki pumba juurde jõudu proovima. (lk 44)
  • Kord jõulu ajal sõitis kaupmees Peterburi ja tõi sealt pritsimeestele pillid — läikivad vaskpillid, trummi, vasktaldrikud, mis kokku lüües teevad -häält, ja mustast puust hõbenuppudega viled. Nüüd hakati pritsimeeste orkestrit asutama. Kogu küla oli ärevil ning erutatud, kes missuguse pilli saab. Orkestrijuhiks sai Looguse Peeter, kes oskas mitut pilli mängida ja oli kroonus olnud keisriproua: polgus muusikamees. (lk 44)
    • Jüri Parijõgi "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981