Tuletõrje

organisatsioon, mille liikmed kustutavad tulekahjusid

Tuletõrje on organisatsioon, mille liikmed käivad kasse puu otsast alla toomas ja tulekahjusid kustutamas. Varem kutsuti neid ka pritsimeesteks. Tänapäeval tegelevad tuletõrjumisega päästeorganisatsioonid, millel on laiem ampluaa uppujate päästmisest puhkpillimuusikani.

Erik Henningsen, "Tuletõrjujad" (1904)
Tulekahju kustutamine Tallinnas
Eesti Päästeameti maskott on tuletõrjekoer Nublu, kes oli varem Jaan Rannapi samanimelise raamatu peategelane ning nüüd teeb karjääri mõminaräpparina.

ProosaRedigeeri

  • Meie külas oli pritsimeeste selts. Kõigil pritsimeestel olid ilusad kuldnööpidega kuued ja vaskkiivrid nagu vanaaegsete sõjameeste sõjakübarad. Mõnel mehed oli puusa peal väike kirves ja kokkulapatud nöör üle õla; need olid ronijad. Teistel olid küll kirved, aga nööri ei olnud — need olid pumpajad. Vanemad mehed kuulusid korrapidajate komandosse; neil ei olnud kirveid ega kiivreid, nad pidid leppima punase äärega mütsiga ja pritsimehekuuega. (lk 43)
  • Kõige huvitavam oli siis, kui prits välja toodi. Siis sõideti suure mürinaga Laugaste tiigi juurde ja hakati pumpama. Mehed pressisid aga pumbata, kuna veejuga tõusis puude ladvust kõrgemale. Kui mehed hakkasid väsima, lubati meidki pumba juurde jõudu proovima. (lk 44)
  • Kord jõulu ajal sõitis kaupmees Peterburi ja tõi sealt pritsimeestele pillid — läikivad vaskpillid, trummi, vasktaldrikud, mis kokku lüües teevad -häält, ja mustast puust hõbenuppudega viled. Nüüd hakati pritsimeeste orkestrit asutama. Kogu küla oli ärevil ning erutatud, kes missuguse pilli saab. Orkestrijuhiks sai Looguse Peeter, kes oskas mitut pilli mängida ja oli kroonus olnud keisriproua: polgus muusikamees. (lk 44)
    • Jüri Parijõgi "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981


  • Oli juba päris pime, Väikevend ja Karlsson võtsid käest kinni ja astusid üle katuse tagasi Karlssoni maja juurde, mis seisis Väikevenna kodu kohal. Kui nad sinna jõudsid, kuulsid nad, et mööda tänavat tuleb valjusti tuututades tuletõrjeauto.
"Küll sa näed, et kuskil põleb," ütles Väikevend. "Tuletõrje on kohal."
"Mõtleks, kui see äkki on meie maja!" lausus Karlsson lootusrikkalt. "Siis pruugib neil ainult mulle öelda ja ma aitan neid, sest ma olen maailma parim tulekustutaja."
Nad nägid, et tuletõrjeauto peatus üsna nende all tänaval ja selle ümber kogunes hulk rahvast. Aga mingit tuld polnud kuskil märgata. Seevastu nägid nad korraga katuse poole tõusvat redelit, seesugust pikka lahtikäivat redelit, nagu tuletõrjel olemas on.
Nüüd muutus Väikevend mõtlikuks.
"Mõtle vaid ... mõtle ... kui nad äkki minu järele tulevad!" ütles ta.
Sest talle meenus sedel, mille ta alla oma tuppa oli jätnud. Aeg oli nüüd juba üsna hiline.
"Aga miks siis ometi?" imestas Karlsson. "Ühelgi inimesel ei saa ju olla midagi selle vastu, kui sa oled natuke aega üleval katusel."
"Siiski, minu emal saab olla midagi selle vastu," väitis Väikevend. "Tal on nii palju närve, et midagi koledat!"
Väikevennal hakkas väga kahju emast, kui ta sellele mõtles, ja igatsus ema järele tükkis ligi.
"Muidugi võiksime natuke tembutada tuletõrjega," pakkus Karlsson.
Kuid Väikevend ei tahtnud enam tembutada. Ta seisis vaikselt paigal ja ootas redelit mööda lähenevat tuletõrjujat.
"Nojah, eks ole minulgi paras aeg koju minna ja põhku pugeda. Me võtsime asja küll rahulikult ja kuigi palju ei tembutanud, aga mul oli hommikul igatahes oma kolm-nelikümmend kraadi palavikku, seda ei maksa ometi unustada!"
Nende sõnadega keksis Karlsson üle katuse minema.
"Hei hopsti, Väikevend!" hüüdis ta.
"Hei hopsti, Karlsson," vastas Väikevend.
Ise aga ei pööranud ta pilku järjest lähemale jõudvalt tuletõrjujalt.
"Kuuled sa, Väikevend!" hüüdis Karlsson veel enne kui korstna taha kadus. "Ära sa tuletõrjele räägi, et ma siin olen. Sest ma olen maailma parim tulekustutaja, ja siis hakkavad nad muudkui mind appi kutsuma, niipea kui kuskil tuli lahti pääseb."
Nüüd oli tuletõrjuja üsna lähedal.
"Seisa paigal, nagu sa oled!" hüüdis ta Väikevennale. "Ära liigu paigast, ma tulen ja toon su alla."
See oli temast kena, arvas Väikevend, kuigi üsna tarbetu. Tema, Väikevend, oli ju terve pärastlõunase aja traavinud ja kõndinud mööda katuseid, küllap ta oleks võinud veel paar sammu teha.
"Kas minu ema saatis sind mulle järele?" küsis ta tuletõrjujalt, kelle süles ta mööda lahtikäivat redelit allapoole liikus.
"Mis sina siis arvad!" vastas tuletõrjuja. "Aga kuule... mulle paistis korra, nagu oleks seal katusel seisnud kaks väikest poissi..."
Väikevennale meenus, mis Karlsson oli öelnud, ning ta vastas tõsiselt:
"Ei, seal polnud peale minu ühtki teist poissi." (lk 77-79)


  • Ükski inimene ei tundnud poistele kaasa. Pealtvaatajaile paistis ainult imelikuna, et Prits ja Karla plehku ei pistnud. Isegi siis, kui kaarnad nad lõpuks rahule jätsid, kükitasid nad puu otsas edasi.
"Noh, eks ronige alla, kangelased!" hüüdis rahvas.
"Me ei saa!" hädaldas kingsepa Karla, ja rätsepa Prits ulgus: "Uu-uu, me oleme kinni jäänud! Me ei saa alla!"
Loo lõpp oli see, et tuletõrje pidi kohale tulema. Tuletõrjujad ajasid oma suure redeli püsti ning tõid mõlemad hädavaresed alla. Tõsi küll, see läks tuletõrjelgi korda ainuüksi seetõttu, et väike nõid nõidus Pritsu ja Karla parajal silmapilgul jälle puu küljest lahti. (lk 76)


  • "Sellega on ametlik osa läbi," lisas tuletõrje ülem südamlikult.
"Aga võib-olla saan ma veel kuidagi kasulik olla?"
"Minul oleks küll üks pisikene palve," hüüatas vanainimene käbedalt. "Kui te ehk kastaksite mu Alberti põhjalikult voolikust üle! Albert on ennast metsas nii tolmuseks püherdanud, et näeb välja rohkem hall kui valge."
"No see on ju tuletõrjujate käes tühiasi," naeratas ülem.
Ta astus korraks auto juurde ja ütles midagi tuletõrjujatele. Kohe jooksid kaks tuletõrjujat voolikut lahti kerides aeda. Kassile suunati tugev veejuga ning mõne hetke pärast helkis ta karv puhtalt ja helevalgelt.
"Võimas," ütles Kingpool.
"Ongi Albert!" imestas Muhv.
"Kas jooksite oma kaaslastega ehk tassikese kakaod?" küsis vanainimene tuletõrje ülemalt. "Tänase tähtsa päeva puhul?"
"Suurima heameelega," ütles ülem ja tuletõrjujad ühinesid seltskonnaga. (lk 86-87)


See oli probleem, sest gildi tuletõrjebrigaad koosnes peamiselt klounidest.
Ja s e e oli probleem sellepärast, et kui näidata klounile veeämbrit ja redelit, oskab ta reageerida ainult ühel viisil. Aastatepikkune väljaõpe nõuab oma ja võtab juhtimise üle. Käsklusi hakkab jagama punane nina. Kloun ise ei saa sinna midagi parata.
  • Terry Pratchett, "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak, 2006, lk 11

LuuleRedigeeri

   Sest pole tolku mõnele,
   kas kõnele või sõnele -
tihti tahaks päris käratada:
   tratatataa! Tratatataa!
Kas seks, et sinusugust äratada,
peaks põlema kõik ilmamaa?

On mitmeid muresid, kuid on ka rohtu,
mis abiks meil on kõrvaldamaks neid.
   Et hoida ära igasugust ohtu,
   pea ikka meeles tõrjevahendeid!

  • Ain Kaalep, "Pea korras tuletõrjevahendeid", rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 517


Kui pritsimeeste pasun kisendab,
see kõikidele hirmu sisendab.

  • Joel Sang, "Tuletõrjuja laul", rmt: "Loomariik", lk 38-39


Kõnnib komisjon õues ja rohul,
laulab pihlakas isavint.
Ühel mehel on nina nohul,
nägu lilla kui hüatsint.

Tuletõrje neil ees ja taga,
verev viirastub kõikjal kukk.
Ah sa kurat! üks meestest pragab —
talle jalgu jäänd pehkiv pukk.

  • Mats Traat, "Järelevalve", rmt: "Septembrifuuga", 1980, lk 14


Ainult tuletõrje valvemeeskond
ärkvel püsib, lõhub bridži -
ajaviide tõhus,
kuni häirekell ei kutsu,
kuni tarvis pole pritsi.

  • Hando Runnel, "Vaikne öö", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 50

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel