Värav

Värav on suletav läbipääs seinas või piirdes. Väravaid kasutatakse üldjuhul piiramaks teatavale territooriumile pääsemist, kuid väravad võivad olla ehitatud ka dekoratiivsel eesmärgil.

Piibel

Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: "Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!"

17 Ja ta kartis ning ütles: "Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!"

Esimene Moosese raamat, 28:16-17

Ja Simson magas keskööni. Aga keskööl tõusis ta üles, haaras kinni linna värava tiibadest ja mõlemast piidast, tõmbas need välja ühes poomiga, tõstis enesele õlgadele ja viis need üles mäetippu, mis on Hebroni kohal.
- Kohtumõistjate raamat, 13:3

Ons sulle ilmutatud surma väravaid,

või oled sa näinud pilkase pimeduse väravaid?

Iiobi raamat, 38:17

Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes selle leiavad. Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.
- Matteuse evangeelium 7:13-14

Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.
- Matteuse evangeelium 16:18

Kaksteist väravat on kaksteist pärlit, iga värav ühest pärlist, ning linna tänav on puhtast kullast otsekui läbipaistev klaas.
Tema väravaid ei lukustata päeval, ent ööd seal ei olegi.
- Johannese ilmutuse raamat 21:21 ja 25

Dante

Siitkaudu pääseb kannatuste linna,

siitkaudu pääseb igavesse piina,

siitkaudu pääseb hukkunute hulka.

/---/

Mind igavesse olemisse seati,

ma olen esimene loodud asi.

Kõik lootus jätke, astudes siit sisse.

Neid sõnu nähes tumendavas kirjas

värava kohal ülal, kurtsin: "Meister,

mul raske mõista on neid süngeid ridu."

Dante Alighieri, "Jumalik komöödia: Põrgu". Tõlkinud Harald Rajamets, Eesti Keele Sihtasutus 2011.

Kalevipoeg

Kalevite poega pandi
Ratsul valge hobu selga,
Saadetie salateedel
Põrguriigi piiridelle
Väravada valvamaie,
Sarvikuda sõitlemaie,
Et ei selli sidemesta,
Kuri pääseks kütketesta.
        Kui siis Kalevite poega
Veeres kaljuväravasse,
Alla-ilma ukse ette,
Hüüetie ülevalta:
"Raksa kaljut rusikaga!"
Raske käega rabadessa
Lõi ta kalju lõhkemaie, -
Aga käpp jäi kalju kütke,
Rusik kinni kivirahnu.
        Sealap istub hobu seljas
Praegu Kalevite poega,
Käsi kütkes kalju küljes,
Valvab vahil väravada,
Kaitseb kütkes teise kütkeid.
        Põrgulastest püüetakse
Kahel otsal põlend piirul
Ahelaida habrastada,
Kütkeida katkendella.
Jõuluajal lähvad lülid
Peene hiuksekarva paksuks;
Kui aga hüüab koidukukke
Vanaisa väravalta
Jõulupüha tulekuda,
Lähvad ahelate lülid
Järsku jälle jämedamaks.
        Kalevipoeg püüab kätta
Vahetevahel vägevasti
Kaljuseinast lahti kista,
Raputab ja raksateleb
Maapõhja müdisema,
Künkaida kõikumaie,
Mere valgelt vahutama;
M a n a käsi hoiab meesta,
Et ei vahti väravasta,
Kaitsev poega põrgust pääseks.

XX laul, värsid 1006-1047

Proosa

[Lisa:] Ükski värav ei ole nii valge, et koer selle juures jalga ei tõstaks.
- Karl Ristikivi "Mõrsjalinik", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 144

"Miks värav kinni ei ole?" küsis ta. "Oh, Annake," kostis Mattias, "kui värav kinni panna, siis ei saa seda enam kunagi lahti, kas sa siis ei mäleta?" "Jah, muidugi mäletan ma seda," ütles Anna. "Ei kunagi, kunagi enam." Siis vaatasid nad teineteisele otsa, Mattias ja Anna. Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa ning naeratasid. Ja seejärel panid nad värava pikkamööda ja tasakesi kinni.
- Astrid Lindgren, "Päevanurme"

Luuletustes

Tee lõpus valge värav. Salaväge
Mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi
Ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi
Mu ainus käik on kurb, rind valus äge.

Sa valge värav, keset valget lund,
Kesk valget õhtut – tähed tulid kõik,
Kuu kumardab su kumeruse üle –

Marie Under, "Valge värav" kogust "Sonetid"

Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.

Henrik Visnapuu, "Issand halesta" (1912)

Sa viipad ta pimeda värava taha

ja jätad tal' kübara, mantli ja raha, –

siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,

kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.

Heiti Talvik, "Kui mustavad udud" kogus "Palavik" (1934)

Ja unekollile kõrri

ei krampu enne mu käed,

kui variseb Altmaa värav

ja kaheks kukuvad mäed.

Heiti Talvik, "Magaja" kogus "Kohtupäev" (1937)

Kui päike paistab palavalt
ja öö on hullusti mahe,
siis üle aedade karata
mul tekib totakas tahe.

Miks üle aia, sa kuripatt,
mult sõber pärib ja küsib,
ja miks ei pruugi sa väravat
kui värav pärani püsib?

Hando Runnel, "Kihk". - "Kodu-käija", Eesti Raamat 1978, lk 79

Vanasõnad

Kui teed hea maha, pane parem ümber; hea värav põllu heaks.
Ei saa enne väravast läbi, kui värav avatud.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929