Wendy Doniger

Wendy Doniger O'Flaherty (sündinud 20. novembril 1940) on Ameerika indoloog. Eesti keelde on tõlgitud tema raamat '"The Implied Spider: Politics and Theology in Myth" (1998).

"Mõista antud ämblik"

Tsitaadid väljaandest: Wendy Doniger, "Mõista antud ämblik. Poliitika ja teoloogia müütides", tlk Aldo Randmaa, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2024.

Originaalsuse küsimus pakub alati peamurdmist, osalt seepärast, et me ei suuda iial selgitada individuaalset geniaalsust; muidugi ei teki ideed vaakumis ega ole midagi muud kui neile eelnenud ideede kogusumma. Indiviididel on ideid, mis erinevad sageli üsna palju nendega samal ajal ja samas kohas elavate inimeste ideedest. Seda on eriti tähtis meeles pidada, kui otsime marginaliseeritute hääli, nende hääli, kes sageli saavutavad indiviididena seda, mida nad grupina ei suuda saavutada. (lk 13, eessõna uuendatud väljaandele)
Enamasti me ei tea, mis ajaloos täpselt juhtus, aga sageli teame lugusid, mida inimesed sellest rääkisid. Mõnes mõttes on lood mitte ainult kõik, millele meil on juurdepääs, vaid kõik, millele tolle aja ja hilisematel inimestel oli juurdepääs, ning seega kõik, mis pani liikuma järgnenud sündmused. Tegelikud sündmused ja tunded sünnitavad sümboleid, sümbolid sünnitavad tegelikke sündmusi ja tundeid ning igas tekstis võivad samal ajal esineda tegelikud ja sümboolsed tasandid. Müüte on nimetatud "ajaloo suitsuks" ning me peame alati püüdma eristada müütide suitsu ajalooliste sündmuste tulest ning samas ka näidata, kuidas müüdidki muutuvad tuleks, kui nad ei vasta pelgalt ajaloolistele sündmustele (nagu suits tõuseb tulest), vaid kannustavad neid (nagu tuli tekitab suitsu). Ka ideed on faktid; uskumusest, olgu tõesest või väärast, et britid määrisid padruneid loomarasvaga, algas Indias 1857. aastal revolutsioon. (lk 16, eessõna uuendatud väljaandele)
Müüt ei ole vale ega valeväide, mida tuleks vastandada tõele või tegelikkusele, faktidele või ajaloole, ehkki selline tähendus on argikasutuses tänapäeval ehk kõige rohkem levinud. Ent usundiloos on sõna "müüt" hoopis sagedamini kasutatud "tõe" tähenduses. Säärase ebamäärasuse muudab võimalikuks asjaolu, et eelkõige on müüt lugu, mida usutakse, usutakse, et see on tõsi, ning inimesed usuvad seda endiselt, hoolimata vahel kaalukatest tõenditest, et faktiliselt on tegemist valega. (lk 20, "Sissejuhatus")
Me kõik peame vahel olema ise endale tõlgiks, ehk isegi sagedamini, kui me aru saame. Tõlkimine nõuab usuhüpet, mis, nagu ma peagi näitan, on üsna sarnane võrdlemiseks vajaliku hüppega. Me liigume kogu aeg ühest maailmast teise, püüdes saada oma elust sotti ja leida suunda, ning võrdlemise trikk seisneb ühest maailmast teise ülekandmises. (lk 23-24, "Sissejuhatus")
Pidevjoonel isikliku ja abstraktse vahel, kusagil keskel võngub müüt; kõigist asjust, mis on moodustatud sõnadest, hõlmavad müüdid kõige laiemat inimlike huvide, inimlike paradokside hulka. Ka müütidega nii lähedalt seotud eeposte keskne teema on kahe tasandi - inimliku ja jumaliku - omavaheline läbikäimine, sest jumalad sekkuvad pidevalt inimeste tegemistesse. Müüdid ulatuvad kõige detailsematest (pidevjoone isiklikule otsale lähimast) kuni kõige põhilisemateni (mis on kõige lähemal kunstlikule konstruktsioonile pidevjoone abstraktses otsas); ja õpetlane võib iga müüti edasi anda mikro- või makrokujul. Kui proosa on üldine ja tõlgitav, poeesia ainukordne ja tõlgitamatu, siis müüt on proosa kõige üldisemal kujul, mis on ka üks põhjus, miks Lévi-Strauss võis väita, et erinevalt luulest on müüdi tuum tõlgitav. Ma lisaksin, et müüdid on tõlgitavad kultuuriüleselt, see tähendab võrreldavad, kõrvutatavad. Pidevjoone mõlema otsa, sama ja erineva, üldise ja üksiku samaaegne kaasamine nõuab erilist kahetist nägemist ning kõigi žanride seast suudab just müüt ainulaadselt sellist nägemist rakendada. Müüt on kõige erialadevahelisem narratiiv. (lk 27, 1. ptk "Mikroskoop ja teleskoop")
Müüt pakub meile fiktiivse lahenduse probleemile, mille ta esile tõstab, aga me võime võtta selle oma ellu kaasa ja teha tõeliseks. Müüt tasakaalustab üheaegselt veendumust, et igaüks meist on nii tibatilluke osa universumist, et mitte miski, mida teeme, pole tõeline (just nagu Buddha õpetas, et miski pole püsiv); ja veendumust, et piknik oma sõprade ja pereliikmetega on suurepärane, mitte midagi tühist. Müüdid loovad oma korduvate, ehkki painavate inimlike probleemidega silla kosmoloogilise teadmatuse kohutava kuristiku ja meie mugava familiaarsuse vahele. Müüdid panevad meid fookust ümber pöörama, vaatama läbi distantseerituse teleskoobi isiklikku elu, mida me tavaliselt vaatame läbi mikroskoobi, ja vaatama kosmilisi küsimusi läbi lähedase osaluse mikroskoobi. (lk 47, 1. ptk "Mikroskoop ja teleskoop")
Mitmekesisest tõendusmaterjalist võib näha, et inimesed võrdlevad asju kogu aeg, olgu teadlikult või ebateadlikult, ning sellest on ka kasu. Lõppude lõpuks on võrdlemine meie väärtussüsteemide alus; küsimusele "Kas see meeldib sulle; kas sa soovid seda?" on vastus sageli: "Võrreldes millega?" Kui Maurice Chevalier’lt tema 80. sünnipäeval küsiti: "Kuidas teile meeldib olla kaheksakümnene, monsieur Chevalier?", olevat ta vastanud: "Arvestades alternatiivi, meeldib see mulle päris hästi." Hilaire Belloc märkis kuninganna Victoria valitsuse ajal kuninganna Kleopatra elu jubedate detailide kohta: "Kui väga erinev meie armsa kuninganna koduse elu korraldusest!" Võrdlemine on meie viis erinevustest aru saada. (lk 53-54, ptk "Hallid kassid, haukuvad koerad, vankrid ja noad")
Tõepoolest, nende asjade võrdlemine, millel me mõistame olevat midagi ühist, on kogu meie maailmamõtestamise, intellektuaalse taksonoomia, ellujäämise süsteemi alus. Koopainimene, kes arutles: "See mõõkhambuline tiiger meenutab üsna palju eile nähtud lõvi; ka see loom võib üritada mind nahka pista. Seepärast pean ma selle tiigri eest põgenema samamoodi, nagu ma põgenesin lõvi eest", on meie esivanem. See aga, kes arutles: "Sellist looma pole ma varem näinud. Eilsel lõvil triipusid ei olnud, sellel loomal aga on. Lakas on ka erinevus, ei tea, kas...", ei elanud piisavalt kaua, et pärandada meile oma geene. (lk 54, ptk "Hallid kassid, haukuvad koerad, vankrid ja noad")
Lõppude lõpuks on eelarvamuse olemust defineeritud eeldusena, et tundmatul indiviidil on kõik selle grupi omadused, millesse ta kuulub. "Sellised inimesed nagu sina" või "Nad on kõik ühesugused" on alati solvavad väljendid. Rassism ja seksism tumestavad ühtmoodi hindamisvõimet, nii et Teine pole väärt põlastustki või siis vähemalt tunnustust; nad dehumaniseerivad, deindividualiseerivad rassiliselt ja seksuaalselt Teisi. (lk 58, ptk "Hallid kassid, haukuvad koerad, vankrid ja noad")
... üks mu antropoloogist sõber rääkis loo ühest teisest antropoloogist - lühikesest, paksust, tumedat verd juudist kes tegi välitöid 30 000 elanikuga Hiina linnas, kus ainus teine mittehiinlane oli pikka kasvu, kõhetu, punase peaga luterlasest kirikuõpetaja. Kui antropoloog kurtis, et kirikuõpetaja post tuuakse kogu aeg talle, vastas hiinlasest kirjakandja: "Vabandust, aga te näete nii sarnased välja." (lk 60, ptk "Hallid kassid, haukuvad koerad, vankrid ja noad")
Antiikmaailmas on indiviidide tuvastamiseks kasutatud jalajälgi ja tänapäeva maailmas sõrmejälgi. Tõigas, et britid omandasid sõrmejälgede võtmise tehnoloogia bengalitelt ja kasutasid seda siis nende (ja teiste indialaste) oma võimu all hoidmiseks, on poliitilist irooniat. (lk 60)
Minu kolleeg, katoliiklik teoloog David Tracy armastab astuda dialoogi budistidega; ma olen temaga ikka ja jälle praganud, et ta läheb kergema vastupanu teed, valides mõistlikud, kõlbelised budistid; tõeline proovikivi oleks olla dialoogis hinduistidega - kõigi nende jumalate, kõigi nende peade ja kätega. Sugugi mitte, vastas ta; katoliikliku teoloogi jaoks on budistid palju rohkem Teised kui hinduistid, sest neil pole üldse jumalat; hinduistide proovikivi on aga liiga palju jumalaid, millele vastab katoliiklike pühakute rohkus, kolmainsus ja nii edasi. (Tõepoolest, katoliiklusel ja hinduismil on nii palju ühist, et strukturalist võiks arvata, et katoliiklus/protestantism -- hinduism/budism = lõuna/põhi = mitmus/ühtsus = kuum/külm, kitš/pildikeeld ja nii edasi.) Kuid judaism, mis on küll monoteistlik ja vähemasti sel tasandil vähem Teine kui budismi ateism või hinduismi polüteism, osutub ajaloolistel põhjustel isegi probleemsemaks katoliiklasele, kes tahab astuda dialoogi, judaism on olnud katoliiklastele nii palju aastaid projektsiooniks, et juudid on juba liiga lähedased ja liiga läbi põimunud katoliiklaste ajalooga, et mõned katoliiklased võiksid näha neid sellena, kes nad tegelikult on; erinevalt budistidest tuleb juudid katoliiklikust projektsioonist tagasi tuua ja tunnustada neid oma tõeluses, oma tegelikus teisesuses, enne kui vestlus saab alata. (lk 62-63, ptk "Hallid kassid, haukuvad koerad, vankrid ja noad")
Etnotsentriline olla on loomulik, aga mitte hea; etnotsentrilisuse tunnistamine on esimene samm, aga ei saa olla vabandus ega õigustus; te peate minema edasi, et näha, milline on ülejäänud maailm. Väärtusvaba võrdlemist ei saa olla, kuid tuleb anda endast parim. (lk 64, ptk "Hallid kassid, haukuvad koerad, vankrid ja noad")
Tekstidel on kontekst, kontekst määrab teksti; kontekst, sama" lugu jutustatakse, võib täielikult teisendada selle tähendust, nii nagu seda tegi veeklaas vanas toostis pagendatud kuninga auks: kui James II ja James III Prantsusmaal pagenduses viibisid, siis nende toetajad, keda sunniti tõstma toosti valitsevatele kuningatele, keda nad ei tunnustanud, tõstsid veiniklaasi ja ütlesid "Kuningale!", aga hoidsid klaasi veeklaasi kohal, nii et tegelikult andsid nad au "kuningale üle vee". (lk 75)
Inimkogemus on olemuslikult narratiivne; see on esmane viis, kuidas me oma elu korrastame ja sidusaks muudame. (lk 92, ptk Mõista antud ämblikud ja individualismi poliitika")
Lootus oli, et kui me saame teadmisi teiste usundite kohta, siis me enam ei vihka ega tapa nende järgijaid. Emmanuel Levinas väidab, et teise nägu ütleb: "Ära tapa mind!"; see on nägu, millele komparativistlik ettevõtmine püüab heita valgust. Üksainus pilguheit ükskõik millisesse ajalehte peaks meile ütlema, et see eesmärk on maailmas üldiselt veel saavutamata. (lk 106)
See kristlik võrdlev apologeetika oli väänatud kujul kannustavaks jõuks ka 19. sajandi kuulsa komparativisti Sir James George Frazeri tööde taga: mida hakata peale ristiusu ja "paganluse" sarnasustega?

Üldisemalt öeldes puhusid 19. sajandi protestantlikud uurijad uue elu sisse igivanale impeeriumikristlikule võrdlemisprojektile, lisades sellele katoliiklusevastase kallaku ja luues tegevuskava, mis on saastanud akadeemilisi võrdlevaid töid meie ajani välja. Selle ajalugu, kuidas Teised on võrrelnud enda Teisi, näitab mitte ainult seda, et meie kolonialism ei olnud esimene kolonialism, vaid ka et võrdlemine on juba ammust aega olnud impeeriumlik ettevõtmine. Meil on vaja seda teada, et saaksime lakata tegemast nii, nagu nemad tegid, ja hakata tegema seda nii, nagu teeme meie. See muide on veel üks näide võrdlemise kasutamisest distantseerimaks end oma meetoditest: kui me võrdleme end vanaaja võrdlejatega, siis paneme tähele asju, mis jäid muidu kahe silma vahele. (lk 112)

Nagu me äsja märkisime, kasutakse sõna "müüt" tänapäeval küll sageli idee (eriti väära idee) tähenduses, kuid idee on asi, mida müüt kindlasti ei ole. Müüt on narratiiv, mis võimaldab ükskõik kui paljusid ideid, aga ei seo end mitte ühegagi neist. Müüt on nagu palgasõdur: teda saab palgata sõdima ükskõik kelle eest. (lk 127, ptk "Mikromüüdid, makromüüdid ja mitmehäälsus")
Kuna need Genesise müüdi väga erinevad konstruktsioonid on mitte ainult võimalikud, vaid ka tõendustega, võib uurija lasta polaarselt vastandlikel tõlgendustel teineteist tühistada, nii et järele jääb müüdi ideaalne platonlik vorm, kus puu, naine, madu ja puuvili on kõlbeliselt neutraalsed.

Aga kas moraalselt flekteerimata müüdil saab olla tähendusi? Ma arvan küll. Müütide "neutraalsetel" elementidel on olemuslik tähendus, mille külge kleepuvad üksteise järel teised tähenduskihid. "Neutraalse" või teisendusteta hüpoteetilise Eedeni müüdi võiksime sõnastada järgmiselt: "Naine ja madu, kes oli puu otsas, andsid mehele süüa jumaluse loodud puuvilja, millega talle tulid teadmised." See juba ütleb meile päris palju. Ütleb, et muutuste taga on pigem naised kui mehed (ehkki me võime olla eri meelt, kas see konkreetne muutus oli hea või halb), et algse toidu andjad on naised, mitte mehed (emapiim; kas te ei kuule Aadama nurinat: "Mis, jälle viigipada? Kas me ei võiks mingit uut puuvilja proovida?"), et toidul on midagi pistmist seksiga, et nii toidul kui ka seksil on midagi pistmist teadmistega ja nii edasi. Aga selle või ükskõik millise kultuuriüleselt tõendatud müüdi kõigi variantide põhiline ühine tähendus on, et müüdis peegelduv kogemus on tähtis, nii tähtis, et selle on valinud (või kui eelistate, siis konstrueerinud) mitmed erinevad kultuurid kõigi teiste miljonite inimkogemuste seast oma müüdi aluseks. (lk 130)

Mikromüüt on neutraalne struktuur, mida ma olen kirjeldanud, see on ilma vaatepunktita olematu lugu: "Naine ja puu otsas olev madu andsid mehele puuvilja..." See on kujuteldav tekst, akadeemiline konstruktsioon, kuhu on kätketud põhielemendid, millest oleks võimalik luua kõik võimalikud variandid, teoreetiline konstruktsioon, mis võimaldab meil vaadata kõiki variante korraga ja esitada nende kõigi kohta küsimusi samal ajal. See muudab minimaalseks ühegi vaatenurga väljendamise, ehkki ei saa seda välistada. Mikromüüt ei ole pelgalt tellingud, millele iga kultuur püstitab omaenda müüdid; see on pigem nagu batuut, mis võimaldab igal kultuuril hüpata kaugele tema enda eriomaste kultuuritähenduste juurde, luues pööraselt erinevaid variante, selle asemel et jääda kinni piiravasse, ahistavasse struktuuri (kirjeldus, mida sageli kasutatakse arhetüüpide kohta). Lõppude lõpuks suudab isegi sama skelett ülal hoida väga erine, vaid kehi. Abraham Lincolnil ja Marilyn Monroel oli põhiliselt samasugune skelett (paar roiet siia-sinna). (lk 137-138)
Narratiivide ökoloogias on ümbertöötamine tõepoolest väga vana protsess. Müüdid nagu kõik asjad, mida pidevalt kasutatakse, näiteks ka midraši tõde, lähevad katki ja parandatakse ära, lähevad kaotsi ja leitakse uuesti üles, ning seda kes nad leiab ja ära parandab, seda meistrimeest, kes nad ümber töötab, nimetab Lévi-Strauss brikolööriks - selle sõna tegi ta kuulsaks isegi ingliskeelsetes maades (britid ütlesid selle tegelase kohta vanasti rag-and-bone man, kaltsukaupmees). Lugude räbalad, ümbertöötatavad tükid, müteemid pannakse kokku "südame vanakraamiäri räämas", nagu seda nimetas William Butler Yeats oma luuletuses "Tsirkuseloomad" (In the foul rag and bone sbop of the heart"). (lk 214, ptk "Tekstipluralism ja akadeemiline pluralism")