Tean väga hästi, et see on hullumeelne idee. Tavaliselt ma isegi ei mõtleks mingi võõra tüübi juures ööbimise peale. Sethi juures küll, aga see oli teistmoodi. See Seth on minust veel kohmakam ja ujedam ning tal on üheksa-aastane õde. Vanema venna juures võib ööbida küll.
Aga see isik, kes praegu mul kaela ümber ripub, ei paista üldse uje olevat. Ta näeb välja kui vaesunud pärija ja vannub nagu Ameerika filmide kangelased. On vaid üks asi, mis võimaliku öömajalise vaatenurgast praegusel hetkel tema kasuks räägib: ta on vaid pooleldi teadvusel.
Seda pole palju, olen nõus. Aga New Yorgi tänavad on täna õhtul karmid. Ja kui tõenäoliselt saab sind vägistada keegi, kes pidevalt ära minestab? (lk 53)
Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018
