Alide Dahlberg

eesti tõlkija, luuletaja ja lastekirjanik

Alide Dahlberg (sündinud Alide Pohla, esimese abielu järgi Alide Vestholm; 12. oktoober (vkj 30. september) 1891, Põdruse, Haljala kihelkond – 22. september 1981, Iru, Harjumaa) oli eesti luuletaja, lastekirjanik ja tõlkija. Tema tuntuim teos on 1926. aastal ajakirjas Päiksetar anonüümselt ilmunud "Mutionu pühadepidu", mida peamiselt tuntakse 1931. aastal August Kiissi mugandatud tekstina. Kiiss kirjutas luuletusele ka esimese viisi, kuid tänapäeval teatakse laulu eelkõige 1955. aastal Gustav Ernesaksa loodud viisil. Alide Dahlberg kirjutas ka lasteraamatuid ja kuuldemänge ning tõlkis nõukogude fantaasiakirjandust (Vladislav Minajevi "Fašistlik politseirežiim Ameerika Ühendriikides" (1952), Stepan Titarenko "Töölisklassi ja talurahva vankumatu liit on Nõukogude riigi tugevuse alus" (1954) jms).

"Mutionu pühadepidu"Redigeeri

1926. aastal ilmunud algversioon.

I
Elas metsas mutionu
keset kuuski noori, wanu
Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügawal.

III
Liginesid kewadpühad.
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö –
pühad käes on üle öö.

IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.

VI
Kui siis algas kallis püha –
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik.

XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, –
uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.

XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas –
linnupere ehmatas.

XV
Riiu sekka segas karu, –
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.

XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.

XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

"Arutalu lapsed"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944.


  • Kaheteistaastane Miku oli talu vanem laps. Temale oli juba kolmat suve usaldatud suur ülesanne — ta pidi talu lehmi-lambaid karjatama, selle eest hoolitsema, et loomad igapäev kohud hästi täis saaksid, et nad ei pääseks põllule või heinamaale pahandust tegema, ning et ka neile endile midagi halba ei juhtuks.
— Kari on talu suurem vara, ütles isa tõsiselt, kui Miku esimest suve hakkas karjas käima.
— Ma usaldan ta sinu hooleks, sellepärast valva ja toida teda hoolega.
Miku oli arukas ja tubli poiss. Ta nägi, kuis isa-ema hoolsalt töötasid, et kodutalu korras oleks, et põld leiba ja kari leivakõrvast annaks lastele ja kogu taluperele. Sellepärast oli Mikul kangesti hea meel, et ka tema nüüd kasulik võis olla ja selles suures töös omajagu kaasa aidata, ja ta püüdis oma ülesannet kõige paremini täita. Ta otsis loomadele paremad söödamaad ja rõõmutses, kui nende kõhud mahlakast rohuhulgast ümmaraks paisusid kui hiigla pallid.
Kui siis lõunal või õhtul ema vahtukobrutava lüpsikuga laudast tuli ja ütles, et lehmade piimahulk hea toitmise tõttu aina suureneb, ning seejuures õrnalt käega üle Miku pea tõmbas, ja kui isa lisas, et noh, Miku peab ju nende eest hästi hoolt, — siis oli poisil nii ütlemata hea tunne, et lippas aeda ja viskas seal suurest rõõmust paar hoogsat kukerpalli. (lk 6-7)
  • Laudalakast ronis redelit mööda ettevaatlikult alla talu suur hallivöödiline kass. Õie pidi naeratama, nii naljakas oli see kassi Hintsu allatulek. Kass hoidis küüntega kõvasti redelipuust kinni ja igakord, kui edasi libises, vääratas ja näis peaaegu kukkuvat. Tasakaalu saavutamiseks udises saba ja tagupool kord ühele, kord teisele poole. Viimaks jõudis Hintsuke maapinnale nii lähedale, et usaldas alla hüpata.
Selle raske toimingu järel istus kass redeli alla hinge tõmbama. Oleks tal olnud taskurätt, siis oleks ta tingimata higi pühkinud. Aga ühelgi kassil ei ole taskurätti. Seepärast siis Hintski rahuldus sellega, et istus otse keset päikesekiirt ja silus roosa keelekesega oma pisut sassiläinud valget rinnaesist.
Kaevu lähedal suure vahtra all murul hüplesid läikivtumedad kuldnokad nagu vetruvad pallid. Hints vaatas neid altkulmu ja viskas tusaselt sabaga, seda jahisaaki ei tohtinud ta ju puutuda, vastasel korral hurjutaks teda kogu talupere, ja mõnikord ei lõppenud asi ainult hurjutamisega. Puhh!
Kassil hakkas veel praegugi halb sellele mõeldes. (lk 11-12)
  • Õie istus uuesti trepile ja mõtles. Kodused talitused pidid tehtud saama, see oli kindel. Sead, vasikas ja talledega lammas tahtsid süüa-juua. Ning Mikule oli tarvis hommikusöök viia, süüa tahtsid ka Kulla, Ants, Ott ja Pisi-Kalju, jah — süüa tahtsid ju ka ta ise, kass Hints ja Murigi. Peale selle tuli hoolikalt kanakarja jälgida, sest need kippusid kui hullud lendama üle aiavärava peenardele siblima. Oh muret, muret küll! (lk 17)
  • — Täna oleme ise perenaised, teatas Õie Kulla nööpe sulgedes, — kingsepa-ema ei tulegi!
— Mis sellest, ütles väike Kulla muretult.
— Küll mina sind aitan.
— Küll me siis ikka hakkama saame, arvas Õiegi, — ja poisid paneme ka tööle, mis nad muidu ümber jooksevad.
— Kas nad aga sinu sõna kuulevad, kahtles Kulla.
Peavad kuulma, ütles Õie julgelt, kuid südames kahtles ta isegi, sest Ants ja Ott olid väga rahutu rahvas. — Nagu elavhõbe, ütles isa. (lk 21)
  • — Vaadake, poisid, ütles Õie asjalikult, — siin on väga palju tööd. Meie ise tahame süüa, toad tahavad koristada ja loomad talitada. Kedagi ei ole, kes seda teeks peale meie endi. Teeme nüüd nii, et igaüks võtab ühe töö teha, siis saame kõik ruttu valmis.
Poisid vaatasid teineteisele otsa. Näis, et see jutt neile meeldis, sest ükski Arutalu lastest ei olnud laisk, ja ega Ottki vedelvorst polnud.
— Aga meie peame siis sinu sõna kuulma, venitas Ants. — Kuidas meie, poisid, kuuleme plika sõna! — Ega teil ei olegi tarvis minu sõna kuulda, seletas Õie, — ma ainult näitan teile, mida peate tegema. Pärast kui kõik korras on, siis mängime õuel peitu või mida aga ise tahame.
— Noh, siis võiks küll, arvas Ott. (lk 26-29)
  • Õie vaatas tuppa ja hüüatas kohkunult. Selle, peale torkas Kullagi oma pruuni kahupeakese ukse vahele ja temagi tegi pika — oohh!
Nad olid suures töötuhinas Pisi-Kalju hoopis unustanud. Kaljuke oli ärganud, ettevõtlikult voodist välja roninud ning elutuppa paterdanud. Seal seisis linaga kaetud laud, millele ema oli Kalju ja Kulla jaoks asetanud suure kruusi hommikuse lüpsipiimaga. Selle oli Kaljuke koos linaga põrandale tõmmanud. Nüüd istus ta ise lõbusasti keset piimamerd ja kruusitükke ning kui õekesi silmas, hüüdis rõõmsalt ja lõi peoga piimaloiku — pats!
Poisi kõrval seisis Muri, esikäpad laiali, ja lakkus nii agarasti piima, et suured rippuvad kõrvad kahelpool pead värisesid. Muri kogemuste kohaselt kuulus kõik, mis põrandale oli kukkunud, temale, ja ega rõõskpiim igapäev põrandal ei vedele. (lk 30)
  • — Õie! Õie! hõikas Ants aiast. — Õie, tule ruttu siia!
— Mis neil seal peaks olema, imestas Õie ja jooksis aeda.
Ants ja Ott seisid suure rippuvate okstega sõstrapõõsa juures, näod naerul. Vähe eemal kaagutas kõigest jõust Õie valge kana, kellest ema oli rääkinud, et ta juba paar-kolm nädalat oma pesa peidab ja ei-tea-kuhu muneb. Ema oli kogu pesatäie mune sellele lubanud, kes pesa leiab.
— Meie leidsime kanapesa, hüüdis Ott.
— Nüüd saame munad endale, müüme ära ja raha teeme pooleks, lisas Ants uhkelt ja lükkas sõstrapõõsa oksad kõrvale.
Siin see peidetud vara oligi. Suur hunnik helevalgeid mune. Ja nende pärisomanik seisis eemal ja hurjutas leidjaid, et ilm kaikus.
— Mina nägin, kui kana põõsa alt välja hiilis. Näitasin Antsule ja Ants arvas kohe, et küllap siin ta pesa ongi, seletas Ott. (lk 33-34)
  • Kulla luges söögipalve ja lapsed hakkasid sööma. Et oli juba tublisti askeldatud ja töötatud, siis maitsesid leib, või ja rõõskpiim imehästi. Söögiajal oldi tõsine ja rahulik, sest isa oli lastele seletanud, et toitu tuleb austada, kuna seda saadakse suure töö ja vaevaga. Sellest said lapsed hästi aru, ja kui neil söömise juures toidupala või leivatükike juhtus maha kukkuma, ei jäetud seda sinna tallata, vaid tõsteti kohe üles. (lk 34-35)
  • Korraga hakkas Muri õuel hirmsa kärinaga haukuma ja Kulla jooksis hirmunult aeda.
— Õie! Tule! Mustlased!
Nüüd oli Õie päris kohkunud. Mustlased! See oli kardetav ja halb rahvas! Varastasid mis aga kätte said, isegi siis, kui kõik pererahvas kodus oli. Mis siis veel nüüd, kui kaks last talus ainsaiks hingelisteks! Ei, seda ei tohtinud mustlased teada, et talu praegu nii inimlage oli.
— Kulla, ega sa ei öelnud neile, et meie üksi kodus oleme? küsis Õie ruttu.
— Ei, vastas Kulla, — ma ei rääkinudki nendega, jooksin kohe sinu juurde.
— Mine sina nüüd Kaljukesega mängima, küll mina räägin nendega, ütles Õie pealtnäha rahulikult, aga ise oli nii ärevil, et käed värisesid. Et mustlased seda ei märkaks, peitis ta käed selja taha.
Õuel seisis lohakalt riietatud mustlasnaine. Kaks väikest kasimata poissi hoidsid tal üks ühelt, teine teiselt poolt seelikusabast. Vana mustlane ise vahtis rinnuli üle värava õue ja kõpsutas aegajalt piitsavarrega vastu väravat. Hobust ja vankrit polnud näha, see oli vist eemale jäetud. Muri oli koledasti ärritatud. Nagu iga korralik koer vihkas ta niikuinii igasuguseid pambumehi ja nüüd veel mustlased, kellele kõik maailma koerad hullumoodi viha kannavad! Sellepärast siis Muri ka ragistas mis hääl võttis.
Õie keelas Murit, kuid see ei teinud sellest väljagi.
— Tere, tere, lapseke! hüüdis mustlasnaine mesimagusalt, — aga sul on ilus põlleke, ma kohe õige katsun!
Ta katsus Õiele läheneda, kuid Muri kargas talle sellise lõrinaga vastu, et mustlasnaine kärmesti taganes.
Pisi-Kalju murul kohkus ja hakkas nutma.
— Kulla, mine lapsega aeda! käskis Õie. Siis pööras ta mustlaste poole.
— Tere! Mida te tahate? küsis ta julgelt, sest Muri kange sõjakus andis tüdrukulegi hoogu. — Mis te kolate ringi tööpäeval ja hirmutate lapsi!
— Pai ilus preilike, meelitas mustlasnaine libedalt, — ega mina ei hirmuta, see koer käratseb. Laps kartis ju koera. Ega siis mina midagi... ja mustlane tahtis uuesti lähemale astuda.
— Ei teil ole siin midagi tegemist, minge aga kohe minema! ütles Õie valjusti ja astus koos vihase Muriga mustlasnaise poole.
— Oi — oi — oi, preilike, ära koera kallale lase! kohkus mustlane ja ta mõlemad pigipäised poisid kadusid kähku teiselepoole väravat.
— Kui teie kohe ära ei lähe, ässitan teile koera peale! hüüdis Õie heleda häälega ja lõi sõjakalt käed puusa.
— Poisid juba tulevad! hüüdis Kulla õue joostes.
Õie sai uut julgust.
— Noh, kas lähete juba! Ruttu! sõitles ta.
— Tule ära sealt! hüüdis nüüd vana mustlane naist. — Kui siin talus juba lapsedki nii õelad on, mis siis veel suurtelt inimestelt oodata! Ptüi!
Ja mustlane sülitas südametäiega.
Sajatades taganes mustlasnaine värava poole. Õie võttis Muri kaelarihmast kinni ja järgnes mustlasnaisele, kuni see tänavale oli jõudnud.
— Ma loen kümneni, hüüdis tüdruk siis, — kui teie selle ajaga oma vankri juures ei ole, lasen Muri teile kallale. Noh! Üks!...Kaks!... algas ta heleda häälega.
Mustlased jooksid.
Õie ei jõudnud veel seitsmenigi, kui juba kostis kiire vankripõrin.
Samal silmapilgul tormasid Ants ja Ott õuele.
— Mis siin oli? küsisid nad hingeldades.
— Mida see Muri nii raginal haukus?
— Mustlased olid! hüüdis Kulla, kes vennakesega aiast tuli.
— Mustlased! imestasid poisid. — Kuhu nad siis nii ruttu kadusid?
— Õie ajas nad minema, uhkustas Kulla, — Õie ja Muri kahekesi.
Ja tüdrukuke jutustas poistele kogu loo.
— Oleks te näinud ja kuulnud! Küll oli vast kära! Muri haukus, Õie taples ja mustlased sajatasid. Ma piilusin keldrinurga tagant. Õie oli kohe nii kuri, et minagi kartsin, lõpetas Kulla seletamise. (lk 39-45)
  • Kuid lehmi ei võidud ometi lüpsmata jätta, ja õie otsustas vapralt katset teha. Ott ja Ants pidid aga lüpsmise ajal lepaokstega kärbseid ja parme lehma küljest ära hirmutama, et loom rahulik püsiks.
Õie pesi käed puhtaks, sidus puhta põlle ette ja puhta rätiku pähe, nagu ema ja Linda lüpsma minnes tegid. Siis istus väike perenaine madalale lüpsijärile ja asus Küütu lüpsma. Poisid vehkisid lepaokstega kärbseid, ja lihtne, alandlik Arutalu Küüt oli nüüd nagu mõni vägev neegrikuningas, kelle kohal ta alamad palmioksi lehvitavad palavuse tõrjumiseks. (lk 47-48)
  • Lüpsmine edenes pikkamööda, sest Õie väikesed sõrmed väsisid ruttu ja ta pidi vahetevahel puhkama. Kulla, Pisi-Kalju ja kass seisid laudauksel ja ootasid lüpsipiima. Ajaviiteks jälgisid nad pääsukesi, kellel oli poegitäis pesa lauda laepalgi küljes. Ilusad linnud lendasid nagu nooled sisse ja välja, hetkeks pesa juures peatudes, kus siis igakord äge sidin algas. (lk 48)
  • Muri oli toa tagant, põllukraavi kaldalt siili leidnud ja haukus selle ümber kui pöörane. Ott ja Ants jooksid siili päästma.
Kraavi kaldal kasvas paju, millel olid hallid, pehmed, nagu villased lehed. Läinud suvel oli pajupõõsas lepalinnu pesa olnud. Praegu oli pajujuurtel suur pruunikashall siil enda kerra tõmmanud. Ta sarnanes väga ema nõelapadjaga. Muri kargles siili ümber ja haukus kilades. Igakord, kui ta usaldas siili ninaga puudutada, kargas nõelakera popsudes koerale valusasti vastu nina. Sellest läks Muri aina vihasemaks ja haukumine ikka suuremaks. Kui Ants ja Ott sinna jõudsid, oli Muri nina juba verinegi.
Koer vaatas kaebavalt poistele otsa ja kui ta rääkida oleks saanud, siis oleks ta öelnud:— Näete, noh, näete nüüd ometi, mis ta teeb! Kui mu koerauhkus ja koeraau lubaksid, ma jätaksin ta siia paika, aga üks korralik koer ei tohi kunagi kergesti taganeda.
Ja haukus ning kargles edasi, sellest hoolimata, et poisid püüdsid teda eemale meelitada.
Siis kostis aga maja poolt nagu vankrimürinat ja võõrast häält.
Muri kuulatas. Ta kõhkles veidi aega oma koerakohuse ja siilivihkamise vahel. Kuid ta oli tubli koer ja kohusetunne võitis — haukudes tormas ta maja poole, et võõra hääle omanikku eemale peletada. (lk 51-52)
  • Õuel, värava juures rääkis õie ja Kullaga tuttav kausikaupmees, kellelt ema kausse, tasse ja taldrikuid räbalate vastu vahetas. Lapsed tundsid kaupmeest hästi, sest juba palju aastaid ööbis ta ikka Arutalus, kui ta tee sealt õhtul mööda viis. Täna tuli kausikaupmees muidugi ainult kaupa pakkuma, sest õhtu oli veel üsna kaugel. Kausikoorem seisis värava taga, teel. (lk 52)
  • Lapsed olid kruusi üle imeõnnelikud, ja kui tädi ja Miku koju tulid, räägiti neilegi seda head uudist. Tädi vaatas kruusi.
— Väga ilus, imestas ta. — Ei tea, kuidas kohv siit seest maitseks? Mis sa arvad, Õie, kui teeksid meile õige kohvi? Minul on siin pakis mõndagi, mida teil meeldiks kohvi juurde hammustada.
— Kohvi! Õie, tee jah kohvi! kilkasid lapsed.
— Mina ei tohi tuld teha, ütles Õie. — Isa ja ema on meile kõvasti keelanud tuletikke puudutada või tuld teha siis, kui nemad ise kodus pole.
— Jah, ega meie tuld teha küll ei tohi, ütles ka Miku tõsiselt, — isa ütleb ikka, et tuli ei ole laste asi.
— Küll mina siis tule teen, ütles tädi, — teen tule ja keedan kohvi ka. Kuid teie toimetage muud asjad, Õie, sina võta laudlina ja laota pihlaka alla murule, Ants, Ott ja Kulla viigu sinna tassid ja muud vajalikud asjad, Miku aga lõhub mulle puid tuletegemiseks.
Peagi oli kohv valmis ja tassid-taldrikud linal pihlaka vilus. Oli tore asi, see söömine õuemurul! Suvine tuul kiigutas tasa pihlaka lehti, millest tekkis hulk libisevaid harulisi varje laudlinale ja sööjatelegi. Kohv ja saiad lõhnasid. Ja kuipalju ruumi oli kõigile, kui toaseinu piiramas ei olnud!
Ka Muri ja Hints olid jaol. Muri istus nagu suur känd Õie lähedal, napsas vahetevahel tugeva naksuga kärbseid ja kõrva üles-alla liigutades jälgis hoolikalt sööjaid. Lapsed andsid talle palakesi. Hints paitas seljaga Kulla kätt ja lõi oma magusamat nurru, kuni talle mõni meeldiv tükike suhu rändas. Kanadki tulid lähemale ja Antsu tutitibu, kes eriti julge ning tragi oli, naksas paar korda isegi tädi käest suutäie ja põgenes siis nokk õieli ja kogu kanakari ahnelt kannul vaiksesse paika oma saaki nosima.
Pisi-Kalju oli kõige rõõmsam, ta ei istunud minutitki paigal, vaid rändas ühe juurest teise juurde ja vadistas oma pudikeelt.
Oi, see oli väga lõbus kohvijoomine! (lk 60-61)
  • — Ei tea, kas kodus kõik ikka korras on?! muretses Arutalu-ema. — Kas kingsepa-ema jõudis ikka kõigega toime tulla?!
— Noh, miks ta ei jõudnud, rahustas isa, — eks lapsed siis aidanud ka mõnda kerget asja toimetada.
— Lapsed ju alles noorukesed, mis nüüd nemad aidata saavad, arvas ema. (lk 63)
  • — Isa, sõida n ü ü d ruttu! ütles Arutalu-ema väriseva häälega. — Ei tea, mis meie seal kodus täna veel näha saame!
Ja isa kiirustas hobust nii et vanker auklikul põlluteel aina hüppas. Isagi oli kuuldud sõnumist väga kohkunud. Ega ole siis nali — kogu talu vara ja majapidamine terve pika päeva peaaegu maailma hooleks! Lapsed — noh, need olid ju alles väikesed ja neid ei maksa asjalisteks arvatagi. Ning kes teab, kas veel laste enestegagi midagi halba pole juhtunud, kõik omapead. (lk 64)

VälislingidRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel