Ajal, mil ma 2003. aastal keskkonnaministri koha vastu võtsin, kasvas metsatustamine järsult. Metsatustamise kontrolli alla saamiseks ja ärahoidmiseks Amasoonias oli vaja kolmeharulist plaani: võitlust illegaalsete tavadega, maaomandi probleemide reguleerimist ning tuge jätkusuutlikele tegevustele, mis lubaksid piirkonnal minna üle teisele mudelile. [---] 10 aastaga suutsime kahandada metsatustamist 83%, takistades umbes 4 miljardil tonnil CO2-l atmosfääri jõuda. Ja samal ajal kasvas majandus aastas keskmiselt 4% ning agrotööstussektor ise üle 2%. Esimest korda oli meil paigas poliitika, mis suutis metsatustamist vähendada, tegeldes struktuuridega, mis sel üldse toimuda lasid. [---] Kõige selle tõttu võime öelda, et meie metsatustamises oli struktuurne langus. See näitab, et praegu toimuv ei tulene oskusteabe, institutsioonide või tehniliste teadmiste puudumisest. See on poliitiline otsus ja eetilise püüu puudumine kaitsta loodusressursse ja kohalikke kogukondi - või isegi Brasiilia enda majanduslikke, ühiskondlikke ja keskkonnahuve.
Hiljutine küsitlus näitas, et 10 brasiillasest üheksa on Amasooniat hävitavate poliitikate vastu. See on väga tähtis. Rahvusvaheline avalik arvamus on samuti oluline. Kuid surve võib tõhusalt mõjuda ainult siis, kui see tuleb agrotööstuselt. Ja nemad ei tee, mida nad peaksid tegema.
Ei piisa ühisavaldustest koos MTÜde ja teaduskogukonnaga, mis juba nõustuvad, et Amasooniat tuleb kaitsta. [---] Nii et meil on sektor, mis suudab olukorda mõjutada, ja see on agrotööstus. Nad ei saa pugeda peitu, kui kaalul on Brasiilia ühiskondlikud, keskonna- ja majandushuvid, samamoodi kui meie diplomaatilised sidemed ja rahvusvahelised lubadused.
Amazonase vihmamets ei ole nagu Atlandi-äärne mets, mis omapäi jäetuna iseenesest taastub. Amasoonias tuleb kõik tagasi uuel kujul. Isegi tuhande aasta pärast on seal teistsugune taimestik. Kas sellele mõtlemine ei tee kurvaks? Kaotus on korvamatu.
