Athena

vanakreeka mütoloogias tarkuse-, julguse-, õiguse- ja õiglusejumalanna

Athena on vanakreeka mütoloogias tarkuse-, julguse-, õiguse- ja õiglusejumalanna.

Proosa

muuda
  • "Kas sa Athenat näed?" sosistasin ma. Ma olin alati armastanud lugusid sellest hallisilmsest sõdalasest, tarkusejumalannast, kelle mõistus oli vilkam kui välgunool. Ent teda ei olnud. Võib-olla, arvas Aietes, käis maapõue-titaanidega pidutsemine talle uhkuse pihta. Võib-olla oli ta liiga arukas, et jagada õnnesoove ühena paljude hulgast. Või oli ta ometi kohal, ent end teistele jumalatele nähtamatuks muutnud. Ta oli üks Olümpose kõige vägevamaid, võis jälgida varjust jõujooni ja kuulata pealt meie saladusi. (lk 35)
  • "Pole mul mingeid varje vaja." Hääl lõhestas vaikuse. "Ja pole sinusuguse asi minu kavatsusi kahtluse alla seada." Ta sähvatas tuppa nagu välgunool pilkases öös, pikk ja sirge, nii valge, et silmadel hakkas valus. Hobuselakaga kiiver puutus vastu lage. Kiiskav soomusrüü pildus sädemeid. Ta hoidis käes pikka peenikest oda, mille teral küütlesid leegid. Ta oli igikestev tuli, mis sundis maailma tühisuse kahvatuma. Zeusi särav lemmiklaps, Athena.
"Mida ihkan, see sünnib. Sellest ei pääse." Taas see hääl, metalne mürin. Ma olin ennegi kohtunud vägevate jumalatega, isa ja vanaisaga, Hermese ja Apolloniga. Ometi puuris jumalanna pilk minust läbi„ nagu keegi muu ei olnud suutnud. Odysseus oli kord rääkinud, et ta on nagu juuspeeneks ihutud mõõk, tera nõnda õhuke, et sa isegi ei saa aru, et oled haavatud, kuid iga südametuksega voolab veri põrandale. (lk 258)
  • Tema silmades oli läbisegi hõbedat ja kivihalli. "Sa julged mulle vastu hakata?"
Õhk oli paksem. Tundsin, et mul matab hinge. Jumalanna rinnal hiilgas kuulus aigis, kuldsete narmastega nahast turvis. Kõneldi, et see oh tehtud titaani nahast, mille jumalanna oli ise nülginud ja parkinud. Tema silmis sähvis ähvardus: nõndasamuti nülin sinu naha, kui sa ei heida end minu tahte alla ega anu halastust. Mu keel ei tahtnud sõna kuulata, ma värisesin üle kere. Ent kui ma selles ilmas üldse midagi teadsin, siis seda, et jumalad ei tunne halastust. Näpistasin end sõrmede vahelt. Terav valu rahustas.
"Julgen," ütlesin ma. "Ehkki võitlus ei oleks õiglane, sina relvitu nümfi vastu." (lk 258)
  • "Suur jumalanna, terve elu olen kuulnud lugusid sinu väe kohta. Nii et see paneb mind imestama. Sa oled tahtnud minu lapse surma juba mõnda aega, ometi on ta elus. Kuidas nii?"
Athena ajas end puhevile nagu madu, aga ma ei jätnud jonni.
"Siis ei mõista ma mõelda muud, kui et sa ei tohi seda teha. Et midagi seisab su tee peal ees. Et saatusejumalannad, kellel on omad eesmärgid, ei luba sul teda niisama tappa."
Sõna saatusejumalannad peale välkusid Athena silmad. Ta oli vaidluste jumalanna, sündinud Zeusi säravast, halastamatust mõistusest. Kui keegi keelaks talle midagi, isegi kui need oleksid kolm halli jumalannat, ei annaks ta niisama lihtsasti alla. Ta hekseldaks takistused aatomiteks ja saaks lõpuks ikkagi oma tahtmise, ükskõik kui keeruline see ka ei oleks.
"Nii et sellepärast sa oled toimetanud, nagu oled. Herilaste ja kukkuvate keedupottidega." Jäin teda silmitsema. "Mis häbi, alandada oma sõdalasehinge nõnda labaste võtetega." (lk 259)
  • Kui kaalul ei oleks olnud minu poja elu, oleksin ehk naerma puhkenud selle peale, mis välgatas tema silmis. Ükskõik kui tark Athena ka ei olnud, tundeid ei osanud ta sugugi varjata. Miks ta olekski pidanud? Kes söandaks rünnata vägevat Athenat tema mõtete pärast? Odysseus oli öelnud, et jumalanna oli tema peale vihane, aga ta ei tundnud jumalate tõelist loomust. Athena ei olnud vihane. Tema eemalehoidmine oli sama vana kavalus, millest oli kõnelenud Hermes: keera soosikule selg ja aja ta meeleheitele. Siis naase täies hiilguses ja naudi, kuidas ta sinu ees lömitab. (lk 261)
  • "Kui mitte selleks, et Odysseusele haiget teha, siis miks ihkad sa minu poja surma?"
"See ei ole sinu asi teada. Ma olen näinud, mida toob tulevik, ja ütlen sulle, et see laps ei tohi elama jääda. Kui jääb, kahetsed sa seda oma elupäevade lõpuni. Sinu süda on lapse küljes kinni ja ma ei heida seda sulle ette. Ent ära lase emaarmastusel oma mõistust varjutada. Mõtle, Heliose tütar! Kas poleks arukam anda ta minu kätte nüüd, kui ta on ilmas olnud alles nii vähe aega, kui tema keha ja sinu kiindumus alles kasvavad?" Jumalanna hääl mahenes. "Kujuta ette, kui palju hullem oleks see sinu jaoks aasta, kahe või kümne pärast, kui armastus on küps. Parem saata ta kannatusteta hingede majja kohe praegu. Parem kanda ilmale veel üks laps ja lasta uutel rõõmudel varjutada kõik vana ja see unustusehõlma matta. Ükski ema ei peaks nägema oma lapse surma. Aga kui see siiski peab juhtuma, kui midagi muud üle ei jää, võib ometi leida valuraha."
"Valuraha?"
"Enesest mõista." Athena pale kiirgas kui ääsituli. "Sa ei arva ometi, et ma nõuaksin ohvriandi midagi vastu pakkumata? Sa võidad Pallas Athena soosingu, minu hea tahte igaveseks. Ma ehitan saarele sinu poja mälestuseks samba. Kui õige aeg käes, saadan sinu juurde veel ühe hea mehe, kes sigitab sulle poja. Ma õnnistan tema sündi ja kaitsen teda kõige kurja eest. Temast saab surelike juht, keda kardetakse lahinguväljal, kuulatakse nõupidamistel, austatakse kõikjal. Temast jäävad maha pärijad ja ta täidab kõik ema südamesoovid. See on minu kindel sõna."
See oli rikkalikem tasu kogu ilma, haruldane kui hesperiidide kuldsed õunad: olümposlase vandetõotusega kinnitatud sõprus. Sa ei tunne kunagi millestki puudust. sinu osaks saavad kõik naudingud. Sa ei karda enam kunagi mitte midagi.
Ma vaatasin tema säravhalle silmi, mis olid kui kalliskivid ja püüdsid tulekuma kinni. Ta naeratas, käsi välja sirutatud, valmis vastu võtma minu katt. Lastest oli ta kõnelenud peaaegu lauldes, nagu äiutaks omaenese pisikest. Ent Athenal ei olnud last, ta ei sünnita iialgi ühtegi järeltulijat. Tema ainus armastus oli mõistus. Ja tee pole kunagi olnud seesama, mis tarkus.
Lapsed ei ole viljakotid, et üht võiks teise vastu välja vahetada.
"Sellest ma üldse ei räägigi, et sa arvad, et ma olen mära keda paaritada. Tõeline mõistatus on see, miks minu poja surm sinu jaoks nõnda tähtis on. Mida ta teeb, et vägev Athena on valmis maksma nii kallist hinda, et seda vältida?"
Kogu mahedus oli hetkega kadunud. Käsi tõmbus tagasi, otsekui oleks uks paukudes kinni langenud. "Sa hakkad siis mulle vastu? Sina oma umbrohu ja jumalikkuseebemega!"
Athena vägi uhtus minust üle, ent mul oli Telegonos ja temast ma ei loobunud, mitte mingi hinna eest.
"Nii on," laususin ma.
Ta kõverdas huuled ja paljastas valged hambad. "Sa ei saa teda kogu aeg valvata. Lõpuks saan ma ta kätte." (lk 261-262)

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel