Kingpool oli senini teiste juttu vaikides pealt kuulanud. Nüüd tal aga korraga kihvatas sees. Oi, kuidas kihvatas! Järgmisel hetkel astus ta ülema juurde, sirutas käe välja ja käratas:
Ülema silmad muutusid üllatusest ümmarguseks. Niisugune käitumine pani ta tõsiselt jahmuma.
"Noh!" käratas Kingpool uuesti. "Kaua ma ootan?"
Ning kui ülem endist viisi soolasambana paigal seisis, silmad imestunult jõllis, lõi Kingpool endale kõmatades mitu korda rusikaga vastu rinda.
"Teie juhmard!" hüüdis ta. "Kas te ei näe, et ma olen kuldauraha kavaler! Kas te tõesti arvate, et võite mu mänguasja niisama lihtsalt ära röövida!"
Ülem märkas alles nüüd, et naksitrallid aurahasid rinnas kannavad.
"Ega siis mina midagi," pomises ta lepitavalt. "Mina täidan ju ainult käsku."
Ta ulatas mänguhiire Kingpoolele tagasi ja lisas:
"Muidugi võib asja ka niiviisi tõlgendada, et hiir ei olegi otseselt rott, kahtlemata..."
Kingpool ei öelnud sõnagi. Ta keeras kanna peal ringi, võttis meditsiinitöötaja käest süstimistõendi ja marssis uksest välja. Teised järgnesid tema eeskujule.
"Õnnelikku reisi," ütles kontrollpunkti ülem ja tõstis käe kõrva äärde. (lk 168)
