Carolina Pihelgas

eesti luuletaja ja tõlkija

Carolina Pihelgas (sündinud 24. veebruaril 1986) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.

Carolina Pihelgas (2010)

"Tuul polnud enam kellegi vastu"Redigeeri

Carolina Pihelgas, "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020". Koostanud Hasso Krull. Kaksikhammas, 2020.


ma ei tea
kas taimedel on mälu
paksu koheva lume
une ja pakase mälu
aga minul küll
mina mäletan
kahekümne talve
pärastlõunaid
hämaruse ja
lumehelveste lagunemist
soojadel akendel
idülli ja
sellele järgnevat
hääbumist

  • "Külmaks", lk 28


mõnel õhtul
lähed läbi
poolune
ja palvete
nagu paksu metsa
kuhugi päris
kaugele
jalgadeta
jälgedeta

  • "Mõnel õhtul", lk 31


Tuul puhub majadest läbi teadmisega
et lõpuks ei jõutagi kusagile Aga kui piisavalt
kannatlikult aina minna? Kajakad õppisid selgeks
kasside keele ja trügivad nüüd nokakoputuste
saatel tuppa Rohi on roheline on roheline
on roheline ja soe Õppida end mõistma
on sama mis oodata talvelt halastust

  • "Ka unenägudes tuleb", lk 32


Heade asjadega harjub kiiresti. Sina.
Sa oled nii oma, peaaegu lahutamatu mu kehast

Tundub, et tulbid õitsevad kõikides Viljandi aedades
ja iga hoov on veripunast armastust täis

  • "Sa istud", lk 41


See, keda pean endaks, piilub arglikult trellide tagant, kuhu
loom ta kinni pani. Hull loom, mida ta tahab? Kinni seal nagu
maastik kunstimuuseumis. Kõik see, mis kunagi kasvas kokku,
peab nüüd lahku kasvama: luud, unenäod, puudutused.

  • "Sisikond", lk 55


Ikka veel hirmutavad need
maastikud mind oma takjatiheda õitsemisega.
Aeglane palavik hõõgub, kasvab läbi osavõtmatu
öö, kus linad ja padjad tõmbuvad mustaks. Ilmun
uuesti, higipärlites ja pimeduse pisiasjades.
Olen pärani aken maailma, mida ma ei tunne.

  • "Variatsioon" II, lk 63


Ilves nägi unes taigat. Ja jäi mõtlema oma esivanematele, kelle
nälg oli tihedam jahimeeste erutusest, tihedam inimluudestki,
mis pragisevad talve kihvade all nagu kuivad raod lõkkes. Kas
teada oma nime on tähtsam kui olemust? Hambaplagin saeb
õhtu kaheks; telekas õpetatakse vananemist. Janu on sügavam
kui allikas.

  • "Meie unest, meie näljast" 2, lk 69


Täpid kasukalt muutuvad sünnimärkideks, metsa haare lõdve-
neb, annab järele, teeb ruumi uutele ahelatele. Jäta meelde see
tunne, see aimdus, mille leidsid männiokste vahelt, talvekargest
õhust kui nina oli kuu poole püsti nagu kirikutorn. Metsikute
andide orkester, kuhtuvate kahinate koor. Oled salanimi sein-
tes, vahtrate vaikne videvik, läte, mida pole võimalik hüljata.

  • "Meie unest, meie näljast" 8, lk 75


Tuul rääkis lobajutte.
Tähed loksusid madalas vees,
täiesti ebausaldusväärsed.
Nad liiguvad pidevalt. Nende käest
ei saa me oma põlvnemise
kohta midagi teada.

  • "*** Linn ajab kombitsad välja", lk 80


Pange põhja jääb alati natuke vett.
Aga öösel, kui on janu, on kõik ämbrid
tühjad. Lähen välja, tõstan kaevuluugid
üles, sügaval maa sees säravad tähed.

  • "Alati natuke", lk 83


Kaugete mosaiiktänavate kutse, sõna
sees kumendab valgus, aga jõevesi tähti
ei peegelda. Seisatame segamatult oleviku
lävepakul, täpselt nii nagu meid loodi -
augud kinnastes ja metsavarjud silmis.

  • "Kutse", lk 84


Ootasid pikisilmi kirja, mis võinuks ühel
või teisel moel panna punkti sellele
kättesaamatule igatsusele, aga
keegi pole seda teele pannudki.
Kunagi lugemata jäänud raamatud
tunduvad jälle lugemist väärt,
tuul toob uudiseid lõppematust
vihmast ja universumist,
mis muudkui paisub.

  • "*** Postkastis pole midagi", lk 95


Lõpuks teed ära kõik tööd,
mis lubatud said, aga kergem
ei hakka. Hingad ikka raskelt,
magad rahutult, näed neidsamu
unenägusid umbteeks muutunud
koridoridest. Hallituse lõhn ei
lähe ära. Ei jäta sind rahule, ei
unusta. Uks sinu sisse läheb
sügavalt rinna alt, igal õhtul,
esiteks koputad, siis ootad.

  • "*** Lõpuks teed ära kõik tööd", lk 97


Miks nad lehti puu külge tagasi
ei visanud? Nad oleks ju võinud,
aga ei, lehed topiti hoopis plastik-
kottidesse ja jäeti mäeveerele vedelema.
Kellelegi ei meeldi kõdu: kui lumi sulab,
olgu kohe rohi ja lillepidu.

  • "*** Miks nad lehti puu külge tagasi", lk 106


Keha on tunnel öös. Kaevata kätega, lusikatega. Teisikute
naeratused ja ukselingid räägivad aina vaadete kordumatusest.
Mis jääb sinust allapoole? Ainult õhk. Mis ülespoole? Luiste
linnaväljakute hingus.

  • "Pinnale", lk 109


Ronime suure skulptuuri otsa,
et näha - raskesse kivist raamatusse
pole raiutud ühtegi tähte. Kõikide
lahkumiste ja äraolekute habras
partituur hoopis sinu silmalaugude!.
Ja mina ikka võõras, alati võõras selles
linnas, selles üürikeses päikeselaigus.

  • "Hommik", lk 111


Õhtul jääd magama nagu dinosaurus
ja hommikul avastad bussipeatusest
uued kaljujoonised.

  • "*** Mida tõelisem tahad olla", lk 119


Jumal võiks olla midagi
linnukese sarnast,
väike ja hüplev,
täiesti arusaamatu.
Linnulaulu kirikus tahan
ma elada ja maetud saada.

  • "*** Kui kassidel oleks jumal", lk 122


Ema on kühvli ja harjaga jumalanna, köögi valdjas, ja isa alati
kusagil ära - raamatutolmu ja perfokaartide alla mattunud
hiiglane. Meil polnud kunagi midagi üleliia, ei aega, ei armas-
tust. Olid võileivad köögilaual, hiired krabistamas pööningul,
pilved, mis vajutasid me laugudele katkise meloodia pitseri.

  • "Juurte all", lk 141


Öösel voodis und oodates on üksindus lihtsalt üks tuttav
tont. Libised vaikse vati sisse, veelgi kaugemale, oled väikene
loom, kes peidab end hilissügisesse lehekuhja ja loodab, et teda
ei leita.

  • "Õhtuti", lk 147


Olen see tüdruk, kes ei
olnud kunagi piisavalt. Pean minema edasi, edasi läbi nõgeste
ja naatide, kibuvitsapõõsaste. Õpin suurtelt valgetelt putke-
delt unustamist, see käib ootamatult lihtsasti. Leian koha, kus
ehitada keelt ja läbipaistmatuid maske. Sealt vaatangi siis välja -
väikesed nimetud linnud tõusevad õhku ja mina muutun üleni
pilguks. Kogun tühjusi ja kuminaid, varastan vaikusi, kui vaja.

  • "Janu", lk 148


Olen maa mädanend
lõhn, suren ja sünnin mullana, huumusena, peidan endas kõike
kadunut, hoian alles vanade tuleasemete söetükke, samme,
potikilde. Sinu juured hargnevad minus, su pikad käed-jalad
põimuvad mu ümber, las ma toidan sind; ma ei taha palju, ehk
ainult teateid tuulelt ja sinu närbuvat, lagunevat ihu talve eel.

  • "Silmade sees", lk 156

VälislingidRedigeeri