Eikellegimaa

ProosaRedigeeri

  • ""Nüüd oleme kõik kadunud," mõtlesime meie. "Nüüd tapetakse ka Wallau, nagu on tapetud kõik." Kohe esimesel kuul pärast Hitleri võimuletulekut tapeti sadu meie juhte kõikjal üle maa, tapmised jätkusid kuust kuusse. Osa hukati avalikult, osa piinati laagrites surnuks. Terve põlvkond hävitati. Seda me mõtlesime sel kohutaval hommikul, ja seda me ka ütlesime, ütlesime esmakordselt, et meid on sellisel määral hävitatud, sellises ulatuses välja roogitud, et me kaome ilma järelkasvuta. See, mis peaaegu mitte kunagi ajaloos pole juhtunud, kuid juba ükskord on tabanud meie rahvast, kõige hirmsam, mis rahvaga üldse võib juhtuda, — see ähvardas nüüd ka meid: kahe põlvkonna vahele taheti rajada eikellegimaa, millest vanad kogemused ei saaks läbi tungida. Kui võitluses üks langeb ja teine võtab lipu ning võitleb edasi ja samuti langeb, ning järgmine võtab lipu ja langeb ka, siis on see loomulik, sest meile ei kingita midagi. Kui aga keegi ei taha enam lippu üles tõsta, kuna keegi ei tunne tema tähendust, mis siis? Siin juuriti välja parim, mis maal kasvas, ja lastele õpetati, et see olevat umbrohi. Kõik need poisid ja tüdrukud seal väljas, kui nad on läbi käinud hitlerinoorte organisatsioonist, tööteenistusest ja sõjaväest, sarnanevad lastega muinasjutust, keda kasvatasid üles metsloomad, nii et nad omaenda ema tükkideks rebisid." (lk 131-132)
  • Mangoldide talu taga algab täiesti üksildane maa. See paneb isegi unustama, et all udus asuvad Höchsti vabrikud, et siinsed suurimad linnad on üsna ligidal, paneb unustama, et varsti tuleb terve jalgrattasõitjate vool tilinal mööda maanteed alla. Näha on vaid tühjust, mis on vohanud vilja all, igivana vaikust — ja seda kõigest kolmesaja meetri kaugusel linnaväravatest. Kust juba Ernst oma lammastega üle on käinud, seal on maa täiesti paljas. See tühjus on ikka veel alistamata, ja kes peakski seda alistama. Igaühel on vaja siit läbi minna, igaüks tahab siit kiiresti läbi saada. (lk 255-256)