Elise Rosalie Aun

Elise Rosalie Aun (alates 1903. aastast perekonnanimi Raup; 3. (vkj) / 15. juuni 1863, Pikareinu, Kanepi kihelkond, Võrumaa – 2. juuni 1932, Tallinn) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.

Elise Aun umbes 1890. aastail. Foto: Reinhold Sachker.

"Kasuline Köögi ja Söögi raamat"

Tsitaadid väljaandest: Elise Aun, "Kasuline Köögi ja Söögi raamat", Tartu, 1900, Digar.

• Söögi tegemise juures päätingimine on puhtus. Puhas olgu köök, nõuud, lauad ja riistad. Puhtalt olgu söögitegija riides, puhas walge põll ees, puhtad käed ja pää siledasti kammitud. Puhtalt ja hoolega saagu kõik tehtud. (lk 3)
• Harjumine on kõige parem õpetaja söögi tegemise juures. Noorele harjumata perenaesele olgu eelseisaw raamatukene juhatajaks. See raamat on praktikalikult kokku saetud ja õpetab toitwaid, maitsewaid roogasid lihtsamalt walmistama, toidu kraamist, mida ka maal suurema kuluta saada on. Kõik üleliigas ja ilmaaegne mängimine ja pillamine Jumala andedega on kõrwale jäetud. (lk 3)
• Toit olgu terwe, mammus ja toitew, siis on inimene jõuu juures ja terwe ja rõõmus tööl. Wahetust on hädasti tarwis, mitte üht ja sedasama iga päew, see mõjub nõrgastawalt ihu kui ka waimu jõuu pääle. Parem natuke enam söögi pääle kulutada, siis ei ole waja apteegi rohtude eest raha wälja anda. (lk 3)
• Ilus ja isu ärataw on, kui prae waagna ääred maitserikkalt halja peterselli lehtedega, punase peedi rühmakestega ära ehitud on. Mõne söögi juures on jälle ehteks keedetud muna leigatud libled ja rattad. Wärske lehkaw lille kimp söögilaual on ka meeldiw. (lk 4)
• Söögi tegemisel on majapidamises suur tähtsus, on see ju perenaise suurem ülesanne, hool ja kohus, oma kööki ja söögilauda nii korras hoida, et oma laudkondsete rahulolemist ja tänu ärateenib. Need omalt poolt tasuwad seda jälle hoolsa töö, usinuse, sõnakuulmise, rõõmsa, tänulise meele läbi. Halwasti toidetud inimene on nukker, rõhutud ja elawuseta. (lk 4)
• Kõige parem praad saab wasika tagumisest kintsust. (lk 16)
• Kui kaalikaid, ehk muud aiawilja saada ei ole, siis tuleb ikka soolawee sees keedetud, ehk praaditud kartuhwlid juurde anda, mitte aga millasgi praadi üksi lauale anda. (lk 20)
• Kalad peawad wärsked olema, wanad kalad maitsewad halwasti ja on terwisele kahjulikud, koguni kihwtised. Wärsketel kaladel on silmad punnis ja selged, kaela alused soomuksed punased, kuna wanadel silmad auku langenud ja segased on, niisama kaela alused hallid. (lk 33)
• 144. Kohwi keeta.

Toobi wee pääle tuleb wõtta 3 teelusika täit kohwijahu ja 1 teelusika täis sigurijahu, seda kohwi kotti panna ja siis ümber walades natuke aega keeta. Siis kannuga lauale anda, tassidesse kallata rõõsa koore ja suhkruga juua. Sai ehk wõi leib juures. (lk 62)

• 145. Tee wett teha.

Teewesi maitseb siis hea kui ta teemasinas on keedetud, kus mitte muud midagi ei keedeta, kui wett. Kui wesi keeb, pane hääd Hiinateed teelusika täis kannu sisse ja kalla keewa wett werand kannu pääle, lase siis mõned minutid söetoru otsas tõmmata ja kalla siis kannuke keewa wett täis ja anna lauale. Joodakse tassides suhkruga, soowi järele ka rõõsa koorega, marja sahwtiga ehk Zitroniga. Sai ehk Zwieback juurde anda. (lk 62)

• Marjad, kellest sahwti tahetakse keeta, ei tohi mitte wanad, ehk kaua seisnud olla. Kõige parem, kui just sellsamal päiwal, millal nopitud, sisse keedetud saatvad. Sahwtid saawad keedetud tinutamata laia wask waagna sees. See nõuu peab aga enne keetmist hoolega puhastatud saama, liiwa, seebi ja nuustikuga, siis puhta weega loputama; kui sääl midagi musta ehk rohelist wärwi külles on, on see wäga kange kihwt. (lk 64)
• Sea ja looma liha ei pea mitte ühte kokku soolama. (lk 76)
• 183. Kohwi põletamine.

Nael kohwi tuleb põletamise panni pääle panna ja siis suure tule pääl ruttu ja alati ümber liigutades ja raputades põletada, kui nad kogu pragisema hakkawad, ja päält mustjas pruunid ja sisest hele pruunid on, siis wala laia taldreku pääle, lase ära jahtuda, jahwata kohwi weskis ära ja hoia kindla kaanega plekktoosi sees.

Niisamuti saawad ka sigurid põletatud. (lk 80)

• Triikimise juures on esimene nõudmine puhtus. Puhtad olgu käed ja riided, puhas walge põll ees. Puhtad olgu rauad ja rätikud, kus pesu sees on. (lk 82)
• Wärske liha on supiks ja igapidi toitwam, maitsewam ja kasulikum kui soola liha, sest sool imeb liha jõuu ja rammu seest wälja ja teeb ta tuimaks. (lk 83)
• Kõik söögi riistad saagu kohe pääle söögi pestud, mrwatatud ia pargale pantud. Wana sõna ütleb: Parem õhtune uhetud kui homikune nühitud. Noad ja kahwlid lähewad, kui nad kauem pesemata seisawad kohe plekiliseks ja on nende puhastamisega palju rohkem waewa, kui siis, kui nad warsti saawad puhtaks tehtud. Niisama kuiwawad pajad ja pannid söögiga kokku, nii et neid palju kauem aega puhastada läheb kui muidu. (lk 88)

"Laane linnuke"

Tsitaadid väljaandest: Elise Aun, "Laane linnuke", Tartu: K. A. Hermann, 1899.

Ei elu õnne õie ilu
Ei õitse ilmas kõigile
Külm saatus, nagu haua wilu
Teeb talweliseks elutee.

• "*Ei elu õnne õie ilu...", lk 17

Kui elutõde külm ja kare
Sull' lahkuseta läheneb,
Jääb paleusest paljas ware,
Ta imewalgus wäheneb, —
Siis ehmatad, tee pikk ja pime,
Ei päästa sind säält üksgi ime.

Siis ära pane sülle käsi
Sa õnne järel hõigates,
Ei pilkaw wastukõla wäsi
Su südant läbi lõigates, —
Waid wiibimata wööd sea wööle
Ja tõtta tüdimata tööle!

Töö saadab rahu südamele,
Silm selgelt elusihti näeb,
Nii wõidad õnne enesele
Ja kuldne lootus täide läeb, —
Siis näed sa waikselt wara, hilja
Tööst tõuswat magus't wõidu-wilja.

• "Tööle!", lk 19

Nagu pääsu, päewa-lindu
Olen kulla koduta,
Nagu lõo lõbu-lindu
Asun tuule tormilla.

Pääsulgi on pehme pesa
Räästa warjul wilu, waik.
Lõokesel kena kesa
Lustiline lõbu-paik.

Kus on kodukene kullal',
Warjupaika waesele?
Magades ma Maarja mullal
Leian rahu aseme.

• "Koduta", lk 25

Oh millal mure muljutustest
Mu waene süda wabaks saab?
Mil kurnawatest kurwastustest,
Mis meelt ja waimu wangistad?

Kas kord weel elu rõõmsal rammul
Ma astun õnne eluteed?
Wõi ehk on haua uks ju ammul'
Kus waikib waew ja silmaweed?

Üks kõik, mind ootab magus rahu
Ka wäikse kalmu kambri sees,
Ei sinna mure järgi mahu,
Mis siin mul hirmutajaks ees.

• "Millal?", lk 27

Kui kaua, Issand, sina lased
Meil tühjalt õigust otsida?
Kui kaua ülekohtul aset
Ja õelusel siin trotsida?

Kui kaua tõstwad wõidulippu
Siin kurjalased kooriga
Ja kat'wad kinni tõe tippu
Nad wale laia looriga?

• "Kui kaua?", lk 28

Kui ma saaksin lauluks luua
Kõik mu leina rinna seest;
Troostitult siis wõiks ma tuua
Tänu-salmi südamest.

Aga kõige suurem walu
Heitleb põues hääleta.
Tulgu sulle surm ehk elu,
Sõnatumalt kannata.

• "Kui ma saaksin", lk 32

Mu kullake, kuule, kuis kõlab
Säält lepikust ööpiku laul,
Kõik loodus nüüd hõiskab ja helab,
End ehib kui taewasel auul.

Waat', lustilla lendamas tuwi —
Kõik rõõmus, et kewadet näeb.
Küll lõpmata lõbu loob suwi —
Mul 'pole tast kahju, kui läeb.

Mu tuwi ja suwi sa oled,
Mu lõpmata lõbude leid.
Kõik suwed ja kewaded kole'd
Mul sinuta, magusam neid.

• "Kallikesele", lk 40

Kuusk seisab põhja piiril
Mäe kingul üksinda.
Ta uinub; lumi katab
Tad walge waibana.

Ta näeb unda palmist,
Kes kaugel lõuna maal
On üksi kurw ja waikne
Sääl kuuma kalju pääl.

• "Kuusk ja palm. (Heine järele.)", lk 43

Kõndis würstlik neiu õhtu wilus,
Pisar pilkus sini-silmadest;
Nägu ütlemata õrn ja ilus,
Nagu ingel Uku ilmadest.

• "Armastuse wõit", lk 48

Kena kewade on jälle tõtnud
Pidu ehtes meie pinnale,
Wastutulijaid ta hellalt wõinud
Oma armurikka-rinnale.
Süda, tõtta! Jäta kurbtus kange,
Kewadele armul hõlma lange.

Heida mure ära õnne tujus
Pilguksgi ta pehme kattele.
Kewade sind kannab kuldses kujus
Lõburikka luule lättele.
Juues säält sa unustad kõik waewa,
Tõused tiiwul üles aate taewa.

Elurõhk ja talwe wilu unub
Kewadesta käte wahela.
Igatsus siis õrnast õiest punub
Südamele armu ahela.
Ei sa kewadet siis enam lase;
Sinu rinnas talle armas ase.

Muidu kewade meilt läheb ruttu,
Tuleb sügis' kuri, külm ja karm.
Kuhu siis sa peidaks nukrat nuttu,
Kust sull' tuleks wastu trööstiw arm
Kewade kui aga jäädwalt põues,
Ei siis karda tormi elu õues.

• "Kewade", lk 54

"Metsa-lilled"

Tsitaadid väljaandest: Elise Aun, "Metsa-lilled", Tallinn: Busch, 1890.

Mis õhtul kurb näitis,
Mind murega täitis,
K'ik kadun'd kui udu on päikese ees.
Nüüd tõtates tööle
Wööd kinnitan wööle,
Uus rammu mu ihul ja hingel on sees.

Kas looduse ilu
Wõi hommiku wilu,
Mis mõjus, et hõiskab mu süda ja waim?
See lõbusam leidus
Mu põues on peidus,
See sügawas südames õndsuse aim.

• "Hommikul", lk 7

Üli-ilus metsas!...
Halja puude otsas
Hüp'wab linnud, orawad,
Kuulda karja sarwed,
Suured sääse parwed
Sumisedes suruwad.

Helin täidab aasa,
Rohutirtsud kaasa
Lugutawad lõpmata,
Ämblik õhus ujub,
Siidist wõrku kujub
Kasteheina ladwalla.

Halja metsa wahel
Õitswa lille ahel
Puid ja põõsaid piiramas.
Õis see õhust liigub,
Liblik lilles kiigub,
Kirjud tiiwad kiirgawad.

Taewas selge, säraw
Nagu walgus' wäraw
Läigib läbi lehtede.
Hõbe-hallik kaljult
Wulisemas waljult
Nagu lõbus lauluke.

Luuled lapse east,
Elust ime heast,
Nõidlikult siin ärkawad.
Pildid roosilised,
Õnned imelised
Waimu ette hõljuwad.

• "Metsas", lk 7-8

I. Linnas.

Ära, ära siit, ei kauem kanda
Suuda seda rõhku minu rind!
Ei ma jõua kauem wastu panda —
Paljas õhk siin juba surmab mind.

Lahke loodus, waikne metsa wilu,
Wõtke jälle uuest' wastu mind,
Sinu õrnal õhul, õilme ilu,
Paraneb wast minu lõhken'd rind.

II. Maal.

Jälle hingan puhast metsa õhku
Jälle astun lahkel lille-ra'al,
Jälle tõuswad põuest rõõmu-laulud,
Loodus, sinu armsa rinna na'al.

Loodus, sinu kõrwal kahwatamas
Hiilgaw seltskond linna müürides,
Kussa uhkus, halpus kätt sääl andwad
Mesi huultel, santus südames.

Põgenen säält; sind ma endal' walin,
Ilus elu wabas looduses.
Püha tempel, Loojalt üles tehtud,
Ustaw, armas mulle iganes!

• "Linnas" ja "Maal", lk 11