Proosa muuda

  • Lähenes keskpäev. Ta hoidus liigutamast, kuulatles, kuidas Mathilde hiilib magamistoa uksest sisse. Siis kerkis vooditekk ning külje all asus siplema mingi nässakas pehmus, mis lakkus teda lõuast nosplini.
Ta naeris laginal, nähes armsat läkiläkitaolist nägu, silmad peas ja kolmnurksed kõrvad sametised.
"Oh sind," ütles ta kutsikale. Tõstis pilgu Mathilde poole ega saanud parata, silmi tungisid palavad pisarad.
"Aitäh," ütles ta.
"See on emane shiba inu," ütles Mathilde ja puges mehe kõrvale. "Mis nime paned?"
Koer, oli tal tahtmine öelda. Ta oli alati tahtnud koera Koeraks hüüda. See oli meta. Oli koomiline.
Kuid veidral, erutaval kombel pudenes ta suust sõna Jumal.
"Jumal. Rõõm kohtuda, Jumal," ütles naine. Korjas kutsika sülle ja vaatas näkku. "Kõige arukam epistemoloogia, mida olen eales kuulnud." (lk 103)
  • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017