Aed: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P (GR) File renamed: File:Lillian Stannard the walled garden.jpg → File:Lilian Stannard the walled garden.jpg Criterion 3 (obvious error) · The spelling of Lilian has one L. The original file title contains two 'L's |
|||
58. rida:
* Aedu võib rajada mitmel viisil. Kõige parem on, kui selle [[töö]] võtab enda peale pärisaednik. [[Aednik]] istutab teil sinna igasuguseid toikaid, rootsikuid ja luuakontsusid, kinnitades, et need on [[vaher|vahtrad]], [[viirpuu]]d ja [[sirel]]id — kõrgetüvelised puud või muud taimeliigid. Siis kaevab ta [[maapind|maa]] üles, songib kõik pahupidi ja tambib jälle tasaseks, teeb söeräbust väikesed kõnniteed, torkab siin ja seal [[muld]]a mingeid tohletanud pealseid, seletades, et need on püsikud. Tulevasele [[muru]]platsile külvab ta [[seeme]]t, öeldes, et see on inglise raihein ja nurmikas, rebasesaba, sugapea ja timut, ning läheb siis ära, jättes aia maha mustana ja paljana, nagu ta oli esimesel päeval pärast [[maailm]]a loomist. Ta paneb teile ainult [[süda]]mele, et te seda mullast maad iga päev hoolikalt kastaksite, ja laseksite siis, kui [[rohi]] tärkab, kõnniteedele [[liiv]]a tuua. Heakene küll.
** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta"
* Pipi aed oli tõepoolest oivaline. See polnud küll hästi hooldatud, seda mitte, kuid selles aias oli toredaid [[muruplats]]e, mida kunagi ei pügatud, ja vanu [[roos]]ipõõsaid, tulvil valgeid, kollaseid ning roosasid õisi, need polnud teab kui uhked, aga lõhnasid hästi. Aias kasvas ka hulgaliselt viljapuid ja - mis kõige parem - põliseid [[tamm]]esid ning [[jalakas|jalakaid]], mille otsa sai suurepäraselt ronida.
** [[Astrid Lindgren]], "Pipi Pikksukk", tlk [[Vladimir Beekman]], rmt: "Pipi Pikksuka lood", 1999, 4. trükk, lk 45
* Kõrge [[fuksia]]hekiga piiratud aias moodustasid siledate valgete [[kivi]]dega ääristatud lillepeenrad keerukaid geomeetrilisi [[muster|mustreid]]. Kitsukesed [[valge]] klibukattega jalgrajad keerlesid tähekujuliste, poolkuukujuliste, kolmnurksete ja õlgkübarast vaevalt suuremate ümmarguste lillepeenarde vahel, millel vohas omapead kasvanud lillede kahune segadik. Roosid poetasid maha alustassisuurusi, siidjaid ning siledaid, leekpunaseid ja kuuvalevaid kroonlehti. [[Saialilled]] seisid nagu trobikond topilisi päikesepoegi, jälgides oma esivanema teekonda üle taevavõlvi. Madalast rohust vaatasid vastu võõrasemade süütud sametnäod ja südajate lehtede varjus painutasid [[kannikesed]] nukrameelselt päid. Tillukese [[rõdu]] kohal toretsev imelillepõõsas oli nagu [[karneval]]iks erepunaseid õielaternaid täis riputatud. Fuksiaheki hämaruses värelesid tuhanded õilmed nagu tillukesed [[baleriin]]id ärevas esinemisootuses. Soe õhk oli täis sadade närbuvate lillede lõhna ja putukate tasast, suigutavat suminat.
* [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], 2007, lk 32-33
| |||
