Rasmus, Pontus ja Lontu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
54. rida:
"Rasmus tundis, et kannatada oli kergem, kui ei tarvitsenud üksi olla ja Pontus, kes oli tark noormees, mõistis teda." - 7. ptk
"Isa astus vahele, ta ei tahtnud tüli. "Ma võin panna sinna antuke uut värvi," sõnas ta. Ent ema näis kahtlevat. "Millal?" Aegsasti enne hõbepulmi," kinnitas isa." - 8. ptk
""Ma hakkan arvama, et mina üksi terves selles perekonnas tunnen Lontu pärast muret. Vaene väike Lontu... aga võib-olla on ta juba surnud ega vajagi enam mingit armastust." Rasmus läks üleni külmaks, kui ema nõnda ütles, kuid ei lasknud midagi välja paista. "Nojah, eks me kõik peame seda teed minema, nagu vanaema ütleb," tähendas ta kergelt." - 8. ptk
"Ülemkonstaabel noogutas ja Alfredo pöördus otsustavalt tema poole: "Pidage meeles ühte asja, kui te panete mind sinnasamasse kongi, kus Berta on, kirjutan mina kaebuse vanglate valitsusele." - 10. ptk
"Alfredol oli filosoofiline ilme. "Mõtelda, kui imelik võib elu olla," tähendas ta. "Mõned lehevad pidule ja mõned lehevad kongi."" - 10. ptk
"Ema oli fenomenaalne, ta võs avastada palavikku kaugelt enne, kui ise seda märkasid, ja siis sundis ta sind sängi, tahtsid sa seda või mitte. Aga vahetevahel, teatud päevadel, kui koolis ootas ees kontrolltöö naateaduses või muud selletaolised katsumused ja sa püüdsid voodis lesides endale väikest palavikku välja mõelda, kui sa koguni tundsid juba, et oled üleni kuum ja higine, ütles ta ainult: "Ei mingeid rumalusi! Voodist välja ja pesema!"" - 11. ptk
| |||