Valge: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
7. rida:
[[Pilt:Kris Laache Torne - Kunstneren Ragnhild (Lalla) Hvalstad - NMK.2018.0054 - National Museum of Art, Architecture and Design.jpg|pisi|Kris Torne (1867–1946), "Kunstnik Ragnhild (Lalla) Hvalstadi portree" (1895)]]
[[Pilt:Arthur_Heyer_Interessante_Entdeckung_1923.jpg|pisi|Arthur Heyer, "Põnev avastus" (1923)]]
[[Pilt:Midsummer_Sun.jpg|pisi|Carroll Jones III, "Sada valge varjundit" (1985)]]
'''Valge''' on üks põhivärvustest, tavaliselt vastandatakse seda [[must]]ale. Optika vaatevinklist on valge kõigi teiste värvuste summa, kuna valges valguses on koos kõik nähtava spektri värvid.
14. rida ⟶ 15. rida:
:Ja teda muudeti nende ees,
:3 ta [[rõivad]] hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada.
* [[Markuse evangeelium]]
25. rida ⟶ 26. rida:
nime oma Isa ees ja Isa inglite ees.
</poem>
* [[Johannese ilmutuse raamat]]
==Proosa==
* [[Liiklus|Liiklemise]] reeglite seas, härrased, oli siiski üks vana tava, mida kõik austasid: [[voorimees|voorimehel]], kelle rakendi esimesel [[hobune|hobusel]] olid kõik neli jalga valged, oli nii laskumise kui ka tõusu peal õigus sõita otse, vastutulijale teed andmata. Sellest on tulnud vanasõna: kel neli valget jalga all, see läheb igalt poolt läbi.▼
** [[Frederi Mistral]] "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 202▼
* [Lisa:] Ükski [[värav]] ei ole nii valge, et [[koer]] selle juures [[jalg]]a ei tõstaks.
35. rida ⟶ 40. rida:
* Ta [[nimi]] on Blanche. Ma ei tea ühtki [[laul]]u, kus see nimi esineks. Aga kindlasti peab olema mõni — peab olema palju laule, sest see on kõige ilusam nimi. Mis on [[punane]] [[roos]] või [[sinine]] [[kannike]] võrreldes valge [[liilia]]ga!
** [[Karl Ristikivi]] "[[Rõõmulaul]]" (Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 112)
▲* [[Liiklus|Liiklemise]] reeglite seas, härrased, oli siiski üks vana tava, mida kõik austasid: [[voorimees|voorimehel]], kelle rakendi esimesel [[hobune|hobusel]] olid kõik neli jalga valged, oli nii laskumise kui ka tõusu peal õigus sõita otse, vastutulijale teed andmata. Sellest on tulnud vanasõna: kel neli valget jalga all, see läheb igalt poolt läbi.
▲** [[Frederi Mistral]] "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 202
* [Virginia Woolf:] "Tundes end kultuurühiskonnas ebamugavalt, kippusid [[polaaruurija]]d [[kõnnumaa]]le, veel läbiuurimata [[valged laigud|valgetele laikudele]] kaardil, puutumatule neitsilikule pinnale, kuhu ühegi mehe jalg polnud enne neid astunud, ja võitlusse looduse endaga, silmitsi elementide [[salakavalus]]e ja etteaimamatusega, varitseva [[kaos]]ega, kaugel harjumuslikkusest ja turvalisest, orjaloomuste [[argus]]est ja leigusest ning naise pehmest sülest kesk [[kodurahu]]. [---] [[Polaaröö]]s kogesid nad ülimat sihti.
:"Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline [[nägemus]], maalitud [[hing]]e kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline [[eeter]]; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid [[vorm]]e; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu [[meloodia]] summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu elu kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma [[päevik]]utesse.
:Selles valevuses, valgesse üleminevas valges, valge [[nüanss]]ides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata [[lipp]] kui [[tõestus]], et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult [[poolus]]? Kus oli [[maailma lõpp]] ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud? Nad olid otsinud valevust, aga ei suutnud seda [[vallutamine|vallutada]], nagu hukkamõistetud ekslesid nad seejärel edasi ühelt sihtmärgilt teisele, valevusest valevusse, pooluselt poolusele. Nagu [[Lendav hollandlane|Lendavad Hollandlased]] kihutasid nad üle avaruste oma [[koerakelk]]udel või vedasid ise [[saan]]e, kannatades ebainimlikke piinu ja vintsutusi. Paljud kaotasid mõistuse või kõngesid [[skorbuut|skorbuudi]], külma või<!--//--> nälja kätte ja paljud otsisidki surma ekspeditsiooni, mis oli määratud ebaõnnestumisele; nad surid [[lahing]]us, valgel avaral väljal, nad heitsid valgesse puhtasse lumme jääneitsi kaissu ja kivistusid tema embuses jääsammasteks."
* [[Enel Melberg]], "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 14-16
* Olin pealaest jalatallani valgesse riietatud: [[kleit]] ja tärgeldatud [[alusseelik]], [[kingad]], mis nägid välja nagu kaks lonksu [[piim]]a, [[kõrvarõngad]] kui valgest jahust [[küpsis]]ed, käe ümber kolm [[käevõru|võru]], mis sobisid kõrvarõngastega, ja kuldse teokarbikujulise kinnitusega valge [[käekott]], mille kohta Julieta teadis öelda, et see on kunstnahast.
** [[Mercè Rodoreda]], "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 7, romaani algus
==Luule==
81. rida ⟶ 82. rida:
</poem>
* [[Marie Under]], "Valge tund", rmt: "Uneretk", 1968, lk 28
<poem>
Keegi ootab [[kask|kase]] najal,
heledamaks läheb [[rohumaa|aas]].
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid [[küünal|küünlaid]] põleb maas.
/---/
Las mind sinu juurde tulla,
valge [[lill]], mu [[valge]] lill!
Läbi [[õhk|õhu]], läbi [[muld|mulla]]
voogab [[laul]] ööviiulil.
</poem>
* "Ööviiul" (1956)
| |||