Kahekordne mäng: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:La_Subiro_de_la_Okcidento,_eldono_1922.jpg|pisi|"Teist köidet? Issand halasta! Kas ta on kirjutanud sellele supile veel teise köite? Ka seda võis juba arvata. Ütle mulle üks ainus [[sakslane]], kes on kirjutanud mõne teose ainult ühes köites!"]]
'''"Kahekordne mäng"''' on [[Karl Ristikivi]] kriminaalromaan, mis ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1972. Romaan lõpetab Ristikivi ajaloolise sarja kahel ajapinnal romaanide triloogia. Eestis ilmus "Kahekordne mäng" 2003. aastal Varraku kirjastusel Janika Kronbergi järelsõnaga.
 
Tsitaadid Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandest Lund 1972.
* Kuigi Jens kinnitas, et talle kunagi polnud tulnud mõtet romaani[[romaan]]i kirjutada, liiati veel ajaloolist, ei olnud professor selles päriselt veendunud.
:"Kui see nii on, ei tahaks ma küll kaasa aidata. Sel juhul oleksin ka mina [[kuritöö|kuriteos]] kaassüüdlane. Sest minu arvates on iga niinimetatud ajalooline romaan kuritegu nii [[ajalugu|ajaloo]] kui ka kirjanduse vastu." (lk 41)
* Pime [[juhus]] ja kõike ettemäärav [[saatus]], need kaks ei sobinud kokku. Niipalju kui Jens üldse oli kokku puutunud abstraktse filosoofiaga[[filosoofia]]ga, ei olnud ta kunagi suutnud omaks võtta predestinatsiooniõpetust. (lk 79)
* Aga sellest oli varsti viissada aastat, kui Babenbergid seisid oma võimu[[võim]]u tipul ja [[Walter von der Vogelweide]] laulis hertsog Leopold VI õukonnas. Seesama hertsog Leopold, kes oli vangi võtnud kuningas [[Richard LõvisüdameLõvisüda]]me ja ta Dürnsteini kaljulossi peitnud. Mis omakorda oli põhjustanud, et üks teine laulik, Blondel, lauldes[[laul]]des ja kannelt lüües [[Austria]] teedel käis. [[Poliitika|Poliitilised]] intriigid ja kaunid kunstid[[kunst]]id olid seega juba vanal hallil ajal Viinis kohanud. Ta oleks võinud, kui ta oli antiikaja ihaleja, juure lisada, et keiser-filosoof [[Marcus Aurelius]] siin linnas oli oma maise teekonna lõpetanud ja ta jumalik [[keha]] Hoher Marktil tuhastatud. (lk 121)
* Sest sõjamees on palgatud eeskätt selleks, et sõdida, ja sellepärast on kasulik teada, kus, millal ja kelle vastu tal tuleb võidelda. Ainult küsimus, miks ta peab sõdima, ei ole enam tema asi. (lk 123)
* [Kasimir:] Kas sa tõesti arvad, et [[usk]] siis midagi tähendab, kui võim või vara on mängus? Ainult vaesed [[inimene|inimesed]] on õigeusklikud, sest neil pole midagi muud peale usu. Selle eest on nad valmis [[tuli|tulle]] minema — või veel meelsamini [[vaenlane|vastasel]] kõri läbi lõikama. Aga suured isandad mõtlevad teisiti — ka vaimulikud isandad. Võta näiteks Richelieu, kes oli Rooma kardinal, aga võitles koos protestantidega kõige katoliiklikuma keisri vastu. (lk 124)
* [Kasimir:] Kadedale on kõik [[inetus|inetu]] ja see, kel kõht [[haigus|haige]], peab [[patt|patuks]], et teised [[söömine|söövad]]. (lk 128)
* Tubli, truu [[hobune|ratsu]], enam väärt kui ükski [[sõber]], ükski [[naine]], enam väärt kui keisri kaitse või kiriku õnnistus! (lk 152)
* Kuigi oli kohtunikke, kes olid kuulsad oma leidlikkuse ja terava mõistuse poolest, olid nende meetodid nii erinevad tänapäeva omadest — ja nii sarnased kaks tuhat aastat varem elanud kohtunike omadele — et meil on raske ette kujutada, kuidas nad üldse mingi sellise probleemi lahendada suutsid. Aga nii see oli sel valgustatud sajandil, mil inimene avastas suure osa looduse[[loodus]]e saladustest ja ehitas üles moodsa [[matemaatika]] süsteemi — millele üks [[filosoof]] rajas kogu kõrgema [[eetika]], kuna teine tõestas isegi Jumala[[Jumal]]a olemasolu [[geomeetria]] abil. (lk 155)
* [kardinal Tolnai:] [[Rumalus|Rumalat]] saab ära osta paari taalriga, tark maksab vähemalt tuhat, aga hullu ei saa osta kogu maailma rahaga. (lk 168)
* See pole [[Rutt|kiirustamine]], mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et [[aeg]] kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu [[unenägu|unenäos]], kui katsud joosta, aga [[jalg|jalad]] on nagu maa külge aheldatud. (lk 212)
* Te arvate, et see on lihtne, aga oodake, kuni ma olen seda selgitanud... (lk 216)