William Butler Yeats: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''William Butler Yeats''' (13. juuni 1865 Dublini lähistel – 28. jaanuar 1939 Prantsusmaa, Roquebrune-Cap-Martin) oli iiri kirjanik ja avaliku elu tegelane, keldi taassünni keskne autor, mõjukamaid 20. sajandi lüürikuid, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1923.
<poem>
Sest pattude patt on kõik maotu, kõik inetu,
tuhmund ja loid.
Tahaks istuda kingul ja luua kõik uueks - oo
loomingu võit,
Kui veest ja taevast ja maast saaks kuldlaegas, kus
hoiaksin noid
Oma ulmi - su pildi mu südames roosina punavat õit!
</poem>
* "Armastaja jutustab roosist oma südames" (1899). Tõlkinud Ants Oras
<poem>
Kuid kõik, mis mul vaesel on, on mu ulmad;
Olen laotanud ulmad su jalgade ette;
Käi tasa, sest see, millel käid, on mu ulmad.
</poem>
* "Ta igatseb endale taevakangaid" (1899). Tõlkinud [[Märt Väljataga]]
<poem>
Ma ütlesin: "Olen veel noor."
Ja siis: "Olen vana ma juba."
Ja heitsin penni, et saada
Armastamiseks luba.
"Mine armasta, armasta, poiss,
Kui noor ja ilus on naine."
Ah, mu penn, pruun penn, pruun penn,
Mind matab ta juuste laine.
</poem>
* "Pruun penn" (1910). Tõlkinud Märt Väljataga
<poem>
Kõik läbi kaalutles mu meel:
Näen tühjust vaid, kui taha kaen
Ja tühjus vaid on paistmas eel,
Kui seda elu, surma vaen.
</poem>
* "Iiri sõjalendur aimab ette oma surma" (1919). Tõlkinud Märt Väljataga
<poem>
Vaob jälle pimedus, kuid nüüd ma tean:
Kaks tuhat aastat kivist und on tüüdand
Luupainaja, kes magab sõime kõrval;
Mis jõhker elajas, kel tund on saabund,
Nüüd loivab Petlemmasse sündima?
</poem>
* "Teine tulemine" (1921). Tõlkinud Märt Väljataga
<poem>
Mõõgatupel kuldne tikand,
Ilu ja loll on ühte hakand.
</poem>
* "Sümbolid" (1933). Tõlkinud Märt Väljataga
<poem>
Kui naine armastab, siis see
Ta uhkust veel ei riku;
Kuid oma koja Armastus
On rajand tagumikku,
Sest ilma prao ja lõheta
Ei ole terviklikku.
</poem>
* "Hull Jane ajab juttu piiskopiga" (1933). Tõlkinud Märt Väljataga
* Sõnelusest teistega loome me [[retoorika]], kuid sõnelusest iseendaga – [[luule]].
| |||