Hasso Krull: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
* Kui tegeleda [[keel]]ega, mis on [[luule]]s keskne, siis [[tõlkimine]] annab sellele täiesti uue mõõtme: üldiselt on luulet tõlkida palju raskem ja keerulisem kui seda ise kirjutada. Peab kogu oma suhte keelde ümber mõtestama. Sa tuled pärast tagasi ja näed keelt täiesti teistmoodi.
* [[Eesti]]s on üks põhilisi küsimusi, misasi see Eesti riik üldse on ja milleks ta olemas on. On inimesi, kes arvavad, et Eesti riik on olemas selleks, et SKT hästi üles viia – et mingid [[inimene|inimesed]] saaks siis kõvasti [[raha|pappi]]. Aga on ka neid, kes arvavad, et Eesti riik on olemas selleks, et hoida ja kaitsta midagi, mida ma nimetaks pärimuslikuks ökoloogiliseks koosluseks. See ongi mu meelest see päris Eesti – niihästi vana kui ka uus Eesti. Ta on see, mille pealt Eesti riigi idee on tekkinud. Kui pärimuslikku ökoloogilist kooslust enam ei ole, siis – ma olen [[Valdur Mikita|Mikitaga]] täiesti nõus – pole sellel riiklusel mitte mingisugust mõtet.
* Teatavaid asju võib omaks pidada küll – on selge, et üks inimene või kogukond ei saa endas sisaldada kõike. Ta sisaldab endas mingisuguseid jõujooni. Aga teisalt, ei pea väärtustama midagi ainult selle pärast, et see on omane "minule". Ainult "oma" väärtustamine ja kõige võõra vaenamine ongi "põlguse aktivism", mis on näiline radikaalsus, mis ei jõua tegelikult kuigi sügavale.
* Kui analüütiliselt ei saa, peab proovima [[luule|poeetiliselt]]. Ja kui poeetilisest üksi on vähe, tuleb [[müüt]]iline mõte appi võtta – et ta looks avarama ruumi. Müütilise materjali kaudu saab mõelda asjadest ja läbi tunda asju, mida tegelikult isegi intuitiivselt ise veel päriselt ei hooma. Saab teatud mõttes enda väikesest vaatepunktist loobuda ja minna teisele tasandile, kus need probleemid hakkavad ennast justkui ise mõtlema.
* /---/ [[eurooplased]] oleme kahtlemata – pruugib vaid Euroopa Liidust välja sõita ja igal pool maailmas tuntakse sinus kohe ära eurooplane. /---/ minu meelest ei saa [[Eestlased|eestlasi]] ja eurooplasi enam vastandada. Reaalselt seda vastandust minu jaoks ei ole. Mina tunnen ennast eurooplasena kõigepealt ja siis tekibki küsimus, kes siis on eestlased ja kas ma võiksin või tahaksin veel ka nende hulka kuuluda. Sest Eesti poliitika on läinud selliseks, et paiguti ei olegi tahtmist eestlane olla – tahaks olla keegi teine. Või vähemasti on Eesti poliitilises identiteedis midagi sellist, millega ei taha mitte mingil juhul samastuda... Teisest küljest on Eestis ka päris tugev vastuhoovus sellele identiteedile /---/. Kui jääks peale see hoovus, siis teaksin, miks ma tahaksin eurooplasena olla ka eestlane – ja missugune eestlane. Aga ma ei taha olla igasugune eestlane. Eurooplasena tahan olla eestlane teataval viisil, mitte ükskõik kuidas.
* Jättes kõrvale kogu filosoofilise tausta, mis neil mõistetel on, ütleks ma praegu nii, et [[vabadus]] ja [[võrdsus]] minu jaoks ei vastandu. Mis puutub vabadusse, siis tajun seda sellisena, nagu oli kreeklaste ''eleutheria'' – et saab teha asju omamoodi. Vabadus ei tähenda seda, et indiviid võib lihtsalt suvaliselt lahmida ega hooli mitte millestki. Neoliberaalse individualismi puhul kiputakse kogu aeg vabadust samastama hoolimatusega ja siis ongi nii, et näiteks sõnavabadus tähendab meil sõnahoolimatust. Et võib kasutada ükskõik milliseid [[sõna|sõnu]], rääkida ükskõik millist jama ja see kõik peab olema lubatud, sest "muidu ei ole vabadust" – minu jaoks ei tähenda see seda. Hoolimatus ja vabadus ei ole sama asi. Kõige tähtsam ei ole mitte individuaalne, vaid just kogukondlik vabadus – et kogukond saaks teha asju omamoodi, nagu on alati tehtud.
* Ilma võrdsuseta inimestevahelised sidemed lihtsalt lagunevad ja kogukond puruneb. Ütleme nii, et kui esmane on kogukondlik vabadus (ja indiviidi vabadus mitte ei allu sellele, vaid tuleneb sellest), siis võrdsus ja õiglus toetavad alati vabadust, kuna tänu sellele püsivad kogukondlikud sidemed hästi koos.
* Vapustusi tuleb sellel sajandil veel nii või teisiti, aga on võimalik ka endale pehmemaid maandumisi ette valmistada, kui inimesed käituvad intelligentselt. Põhiline probleem on [[apaatia]].
** Juhan Raud [https://kultuur.postimees.ee/6511827/hasso-krull-jaagem-eurooplasteks-et-kusida-kes-on-eestlased Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased] Postimees, 31. jaanuar 2019 (intervjuu)
* Tõeline Eesti kultuur on see, millest me ei saa lihtsalt mööda minna, millest ei saa üle hüpata ega läbi pugeda, mis ei paista läbi, milles pole õhuauke ega vaatepilusid: suur vormitu [[perse]], mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale. Tõelise Eesti kultuuri kohta on raske näiteid tuua, sest iga üksik näide oleks liiga groteskne ja hale; pealegi, kui tahaksime esile tuua mõne ereda detaili, peaksime selle enne sitast puhtaks rookima, ja siis ta ei oleks ju enam seesama? Tõeline Eesti kultuur on püha majanduskasvaja, vundamendita turufundamentalism,
** [http://www.vikerkaar.ee/archives/378 Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku]. Vikerkaar 2013/6. [[Valdur Mikita]] "Lingvistilise metsa" arvustus.
| |||