Meelis Oidsalu: erinevus redaktsioonide vahel

* Hundipalu Tiit oli ühtlasi see, kes veenis Andrest Indrekut Vargamäelt ära saatma. Muidu nii tasakaalukas mees nuttis liigutusest, kui poisilt tema õpihuvist kuulis. Sest tema ei klammerdunud Vargamäe põldudesse[[põld]]udesse ja kraavidesse ja kohtuprotsessidesse, nii nagu need kaks ohvrikompleksiga tohmanit Orul ja Mäel.

* Isegi [[Mihhail Lotman]]i sugune [[mees]] ei suuda hetkel partnerivaliku õigustamiseks loogilisi lauseid moodustada, oma blogipostituses ta kirjutab, et 100 000 [[inimene|inimese]] valiku[[valik]]u eiramine koalitsioonikõnelustel oleks nende suhtes ennenägematu ülbus, aga valimised võitnud erakonna 160 000 hääle välja jätmist ta ei problematiseeri, ei mainigi tekstis[[tekst]]is. Ma ei võta siin Lotmani väite kohta seisukohta, ma lihtsalt ei saa sellest aru.

* Haritlaskonna roll on kõnelda täislausetega ja seda eriti siis, kui poliitikud[[poliitik]]ud nende moodustamisest hoiduvad. Samas, kui tavakõnes midagi väljendada ei saa, siis otsitakse ikka abi metafooridest[[metafoor]]idest ja see ongi kunstnike roll ja pädevus, muuhulgas poliitikommunikatsioonispoliitkommunikatsioonis.

* Kunstnikul ei ole mingeid olukordi või motiive kirjeldades tõendamiskohustust, mis tähendab, et lünkade täitmiseks on kunstnikul erinevalt ajakirjanikust võimalik kasutada fantaasiat[[fantaasia]]t, mis võimaldab minna isegi poliitiku pähe, manada esile tema sisekõne ... . Sellise hüpoteetilise sisekõne "avalikustamisega" tuuakse esile [[fakt|tõsiasi]], et ükski valik pole paratamatu, kõik valikud teevad konkreetsed isikud, kellelt tuleb nende kohta isiklikult aru pärida.

* [[Kunst]] ei ole [[Karl Marx|oopium rahvale]], mõistmine ei pea viima leppimiseni, küll aga saab siis inimene ise paremini aru, mille vastu ta võitleb, sest võitlusesse pandud energia mahust olulisem on selle täpne sihitamine. Mu poksitreener ütleb ikka, et enne, kui lähed mõne vägivalduriga käsikähmlusse, siis küsi, mis talle muret[[mure]]t valmistab. Heal juhul leiab agressor esimese tänuliku kuulaja, aga kui peksa saad, siis vähemalt tead, mille eest peksa saad, kui peaksid alla jääma. See aitab eluga[[elu]]ga edasi minna. Muidu kujuneb eleva inimese erutusest ärevushäire ja me ei taha ärevat ühiskonda[[ühiskond]]a, sest ärev ühiskond võõrandub iseendast, nii nagu ärev inimene käitub viisidel, mida ta ei pea endale iseloomulikuks.

* Võimusuhted[[Võim]]usuhted ja nende lahkamine on alati ülimalt isiklik ''shit''. Ebameeldivale poliitikule või õpetajale[[õpetaja]]le või lihtsalt vastikule ülemusele [[töö]] juures selja taga "ära pannes" klaarime alati veidi ka suhteid vanematega, kõike seda hierarhia- ja võimupaska, mis meiega lapsepõlvest kaasa tuli.

* Meesintellektuaalide eluõhtueelne tagasipõrge fallilisse või antud juhul veel varasemasse, oraalsesse arengufaasi on üpris levinud nähtus. [[Rein Veidemann]], [[Mart Kadastik]], isegi [[Jaan Kaplinski]] (kelle eesnääre avaldas vahepeal Loomingus tihedamalt - kuigi jah, katkendlikku - teksti kui kirjanik ise)... mingil hetkel tundub mehele, et kõike ülevat on juba tehtud ja nähtud, et ma olen end juba nii palju tõestanud, nii läbi tõmmatud kultuurist[[kultuur]]ist, kogu mu olemine kõigis oma avaldusis on üks **** kultuur, isegi mu **** on muutunud artefaktiks, kultuuriliseks ühisvaraks. Sel eluhetkel oleks vaja (põhjendatult) tunnustuse pälvinud, aga kultuuripidamatuse käes vaevleva vana mehe kõrvale kedagi, kes ütleks aeglaselt, korduvalt ja häält tõstmata, et "äkki see ei ole ikkagi tark mõte, niimoodi õue minna. Siin kodus küll, siin võid teha olla ja käia kuidas tahad, aga õue minnes ole hea, pane pikad püksid jalga."

* Ainuüksi asjaolu, et ühel lavastusel on rohkem kui üks [[autor]], ajab paljudel teatrihindajatel juhtme kokku, sest inimeste arusaamine [[kunst]]ist on endiselt selline... apollooniline. Kunstiteos peab vanakreekalikult välja tahutud ja elu võimalikult ülevalt kujutava skulptuurina kõrguma räpase ja stiihilise looduse[[loodus]]e kohal ja sellel võidukal skulptuuril peab olema üks kindel autor.

* Targa inimese juttu on alati tore kuulata, isegi kui [[tarkus]] on tagamõtteline.

* [...] [[William Shakespeare|Shakespeare]] on apolloonilisest sõnameisterlikkusest hoolimata ülimalt dialektlinedialektiline, sealhulgas dionüüsiline autor, tema tekstis möllab loodus, sugutung, [[seks]], aga teeb seda ometi Apolloni valvsa pilgu all-.

* Teinekord on teatris mõni ebaõnnestumine olulisem kui õnnestumine ja minu arust ongi nii tegijatele kui vaatajate jaoks kõige tähtsam küsimus mitte see, miks mulle mingi lavastus meeldis või ei meeldinud, vaid hoopis see, miks ka mõni minu arvates täiesti ebaõnnestunud lavastus mind mu eluteel ikkagi kummitama jääb. Kõnekus trumpab [[ilu]] sageli üle, õnnestumine ja ilu ei ole üks ja sama teatris, sest teater on elus kunst, selle materjaliks on konkreetsed, vigased, piiratud, pimedalt ekslevad inimesed, inimesed nagu sina ja mina või [[kuningas Oidipus]] või tema tänapäevased teisikud Toompeal, kes on teinud ühel hetkel oma elus otsuse minna ja õhtust õhtusse teiste inimeste hindavate pilkude all heal juhul kõnekalt, aga siiski enamasti ebaõnnestuda.

* [[Keel]] tõrgub ütlemast [---] lavastuse kohta parasiit-teos, kuigi see fraas juba etenduse kestel pähe tikkus. Tõrgub seetõttu, et kui oleme leppinud tõdemusega, et teater jäljendab või taasesitab elu, siis, tõepoolest, miks ei võiks teater jäljendada kunsti? Kui selle tõdemusega leppida, pole ka [---] eriti midagi ette heita.

* Teadvustan igasuguse antiesteetilise kunsti vajadust, selline kunst on nagu kosmiline tumeaine, mis hoiab maailma koos, aga seda ei pea sellena ilmtingimata nägema. Suur osa „Riik ei ole kunstiteos“ näitusest osutus just selliseks tumeaineks, mis võimaldab riigil rahulikult edasi toimida: meelt on avaldatud kirjade järgi avalikus, kuigi tühjas ruumis][[ruum]is.

* Kipume joobunud, ennasthävitavat kunstnikutüüpi armastama, sest ta etendab ja seeläbi orjab meis endas vargsi pakitsevat joobumuseiha ja surmatungi. Ent kas selline [[armastus]] on ikka ilus?

* Meedia üldise kultuurilembuse taustal igatsen näha kultuuriajakirjandust, mis oleks kultuuri institutsioonidest emantsipeerunud samal moel, nagu on hea poliitikaajakirjandus sõltumatu [[partei|erakonnist]].

* Kultuuriajakirjandus peaks kaasa aitama loovmõtlemise demokratiseerimisele, ühiskonnaliikmete-kultuuritarbijate jõustamisele nii, et nood ei võõranduks loovusest[[loovus]]est ja loovtehnikatest ning julgeksid ise loovamalt majandus- ja poliitikaelus osaleda. Loovuse jaotumine ühiskonnas on sotsiaalse kokkuleppe tulem. Eestis kehtiv ühiskondlik kokkulepe näib eeldavat, et seda esineb plahvatusohtlikes kogustes väikestes loomeliitudes, idufirmades, laboreis või (väärastunud, ebamoraalsel kujul) erakondade juhatusis, ja see ei ole hea kokkulepe.

* Kultuuriajakirjandus algab otsusest seada kultuuri eluõigus kahtluse alla, kuid kultuuri ja selle viljelejaid asjatult alandamata. Sellise julguse[[julgus]]e ilmutamisel on avaõiguslikul meedial eelisseisund ja ühtlasi kohustus, sest ta ei ole vältimatult osa kultuurimessianistlikust toitumisahelast.

* Eestil on sotsiaalse sidususe strateegia ja [[traditsioon]], aga see traditsioon on formaalsete õiguste[[õigus]]te keskne. Keskendumine vähemuste õiguste formaaljuriidilisele korrektsusele on aidanud vähemuste tegelike vajaduste teemat edukalt eirata. Oleme ka oma suveräänsust mõõtnud võimega ajaloolise õigluse argumente kasutades eirata vähemuste vajadusi.

* Üks levinumaid eksiarvamusi on, et kultuuri peetakse [[tõde|tõe]] pelgupaigaks ja seeläbi samastatakse identiteet (mida kultuur eelkõige loob ja valdab) ning tõde (mille suhtes kultuur on sageli ükskõikne). Kellel on võime luua identiteete, on aga võim paljude üle – selles seisnebki suuresti kultuuri poliitilisus. Kultuurinimene on sageli siiras, aga mitte ilmtingimata aus.

* [[Ausus]] on siirusest kergemini riknev kaup, sest ausus allub kultuurist, mütologiseeritud teadvusest[[teadvus]]est erinevalt verifitseerimisele, avalikule kriitikale[[kriitika]]le, ja on seega haavatav, siira inimese «tõe» kritiseerimist tuleb aga juba definitsiooni kohaselt pidada rünnakuks tema kultuuri, tema identiteedi, tema olemis õiguseolemisõiguse vastu. Siira inimese uskumus on osa tema identiteedist, aus inimene on suuteline sallima ka sellist arvamust, mille ta usub olevat tõese, ent mis ei ole kooskõlas baashoiakutega, millega ta end samastanud on. Siirusele apelleerimine inimestevahelises suhtluses võib seetõttu olla  sallimatuse ilming – «kui mina arvan nii ja sina arvad teisiti, siis järelikult sa ei aktsepteeri mind!» või siis «ma ei usu, et Meikar või Snowden on siirad, järelikult ma ei kuula nende juttu!».

* [[Antoine de Saint-Exupéry]] kirjeldab oma «Väikeses printsis» olukorda, kus minajutustajast lendur üritab pärast hädamaandumist kõrbes[[kõrb]]es tema ette ilmunud väikese printsi palvel joonistada lammast[[lammas]]t. Mõne aja pärast tekib piloodil frustratsioon, sest tal pole väikese idealisti tujude rahuldamiseks ei aega[[aeg]]a ega oskusi. Ka prints muutub üha rahulolematumaks. Lõpuks visandab lendur kasti ja kinnitab printsile, et lammas on seal sees. Prints on rõõmus ja piloot saab asuda taas lennukit[[lennuk]]it remontima, et mitte janusse[[janu]]sse surra. See, mida prantsuse lendur teeb, kui lamba asemel kasti joonistab, on probleemi estetiseerimine selle artikuleerimise asemel. Kast rahuldab mõlemaid: lendur säästab aega ja pälvib leidliku lambajoonistaja autoriteedi, kasti sisse peidetud lammas on aga üdini väikese printsi interpretatsiooni võimuses. Nii lendurile kui väikesele printsile oleks olnud kasti visandamisest hoopis keerukam jätkata lammaste joonistamist. Lenduri kehva joonistusoskust ja väikese printsi idealismi arvestades oleks ühel hetkel jõutud olukorda, kus mõlemad oleksid tundnud end kaotajana. Lamba peitmine kasti võimaldas ennetada konflikti ajahädas lenduri ja idealistist väikese printsi vahel ning kokkuvõttes suurendas õnne[[õnn]]e koguhulka selles veidras ajutises kogukonnas.

* Säärane kastide joonistamine osutub ühiskondlikuks probleemiks siis, kui see jääbki kultuuriinimese keskseks ühiskondliku osaluse vormiks, kui probleemide artikuleerimatuse tõttu jäävad välja arenemata nii lenduri joonistamisoskus kui väikese printsi reaalsustaju, kui peamine võhm läheb hoiakute kaunistamisele nende põhjendamise asemel. Kunstiliste praktikate rakendamine ühiskondlikus debatis võib olla ökonoomne, ent pikemas perspektiivis on sel demokraatiat[[demokraatia]]t vigastav toime, sest väsida arutelust on demokraatlikus ühiskonnas sama, mis väsida headusest[[headus]]est.

* Kultuurilisele hügieenile[[hügieen]]ile, puhtale, vahendamata osadusele ja harmooniale suunatud kunstielamuses ei pruugi olla midagi, mis Maslow' vajaduste püramiidis liigituks kõige ülemise – eneseteostusvajaduse – lahtrisse. Suur osa kultuurist emantsipeerumata kunstist rahuldab eelkõige inimese armastus- ja kuuluvusvajadust ning turvavajadust, mitte vajadust valgustuse või tõe järele, nagu millegipärast tihti arvatakse. Neilt tasemeilt pärinevad ka mitmed kultuurilised väärtusterminid. Levinuim on füsioloogilise hügieeni valdkonnast pärinev vaimse "puhtuse" ja "mustuse" vastandus.

* Neis kümmekonnas sekundis enne etenduse algust, mil saal on pimenenud, publik vaikne, aga etendus pole veel alanud, on lüpsieelset laudameeleolu. Teatrikülastajad lõpetavad jutu, lülitavad välja ühendused saalivälise maailmaga, andes märku, et neist on saanud Publik, ja kui külastajad on vaikinud, hakkab kostma Publiku häält. Tagareast tuleb summutatud röhatus, vasakult kõhukorinat, ees nuusatakse, paremal hingab keegi raskelt läbi [[nina]], kümnete rahutute liigeste nihelemisest tekkivast toolide naginast rääkimata. Publik on saalitäis Ihu, Füüsist. Lavastaja ülesanne on muuta Füüsis Metafüüsiseks.