John Milton: erinevus redaktsioonide vahel

* Kui [[Jumal]] andis [[Aadam]]ale mõistuse, siis andis ta talle ka [[Vaba tahe|valikuvabaduse]], sest mõistus polegi muud kui [[valik|valimine]]. (lk 22)

* Igaüks, kes võtab vaevaks järele mõelda, mõistab, et meie [[usk]] ja teadmised vajavad harjutamist, nagu meie kehaliikmed ja näojume vajavad liikumist värskes õhus. [[Piibel|Pühakiri]] võrdleb [[tõde]] vuliseva [[allikas|allikaga]]; kui tema [[vesi|veed]] aina takistamatult voolata ei saa, mandub ta ühetaolisuse ja kombetäitmise mudamülkaks. (lk 32)

* Suurte klassikute hulgas on vähemalt Milton üks neid, kelle puhul tõesti maksab "üle aegade[[aeg]]ade ulatuva üldinimliku sisu" sõnakõlks, mida muidu vahest ülearu korrutatakse. Tema igihaljas sõnum kumab täitsa selgesti läbi vanaaegse stiilipadriku, isegi kui mõni põõsaalune poeetiliselt hämaraks jääb.

* Miltoni arutlusi tänapäevastega võrreldes ei näe, mida põhilist kogu [[teadus]]e ja tehnika [[progress]] õieti on suutnud tema probleemiasetusele lisada. "Areopagitica" argumentide igipüsivusest tuleneb lihtne vältimatu järeldus: [[demokraatia]] ja [[sõnavabadus]] ei ole mingid [[ideoloogia]]d, mingid õpetused teiste õpetuste hulgas, nagu tänapäevastes aruteludes tihtipeale välja tuleb. Nad on kahe peale kokku üksnes kõigi õpetuste [[sünd|sünni]] ja arengu[[areng]]u tingimus ning talitsemise vahend. Sellistena seisavad nad kõigist õpetustest kõrgemal või vähemalt neist väljaspool. Nad on vorm, milleta elul[[elu]]l ei saa olla inimväärset sisu enamiku jaoks.